Rohkelt paljaid tisse ehk seiklused hollandi filmimaastikul

Mõtlesin, et panen kirja filmid, mida olen nende kuude jooksul vaadanud ja loon lühikese ülevaate, kui keegi peaks huvi tundma. Kokkuvõtteks võib öelda, et iga Hollandi film peab vähemalt ühe paari paljaid rindu näitama ja miskipärast on pea igas filmis üks agressiivne ning isepäine naistegelane :)

Turks fruit (1973) ehk Hollandi kuulsaima režissööri Paul Verhoeven`i meistriteos. Hollandi kõige vaadatuim film läbi ajaloo ning Oskari kandidaat. Kui midagi tõeliselt hollandi-pärast kogeda soovida, siis tuleks just sellest filmist alustada. Ilusad stseenid 70nendate Amsterdamis, armastus ja iha selle kõige ehedamal kujul. Filmi juures meeldiski mulle selle ausus ja elu lähedus - linateos räägib armastusest, aga on läägelt ilustamata näidates elu nii, nagu ta on. Iha, sünd, surm, kohatud olukorrad, haigus - kõik see ülimalt naturalistlikus keeles. Midagi filmigurmaanidele :).

Bride flight (2008) - nauditav näide Hollandi kaasaja filmikunstist. Filmi tegi minu jaoks eriliseks asjaolu, et selle tegevustik toimus suurelt jaolt Hollandi endises kolooniariigis Uus-Meremaal. Film räägibki kolmes hollandlannast, kes 50-nendatel Uus-Meremaale lendavad õnne otsima ja kelle elu seob saatuslikult üks mees. Filmi võlu seisneb hästi portreeritud karakterites. Tegelikul, kui aus olla, siis jäin selle filmi ajal magama 10 minutiks ja ärkasin metsiku köögi seksi-stseeni peale üles..."Ahha! Sellised need Hollandi filmid ongi!!:)," itsitasime teiste erasmuslastega kinosaalis. Filmi soundtrack`ist sai muide siin ülimalt populaarne raadio-hitt
Ilse DeLange - Miracle

Alles if liefde (2007) ehk hollandi "Love actually", varem vist olen oma blogis juba maininud. Mõnus huumor armastuse ning draama kombinatsioonis. Filmist kumab ka tänapäeva Hollandi elu-olu ning mentaalsus:).


Phileine zegt sorry (2003) - halva näitleja-tööga halb film. Filmis domineerib madalahäälne agressiivne hollandi naine. Muide "agressiivne madala-häälne hollandi naine" on üks karakteritest ka enamus teiste vaadatud hollandi filmides ja kindlasti levinud tegelaskuju otse Hollandi elust.

Liever verliefd (2003) ehk kohalik versioon halvast Hollywood`i komöödiast. Pikemalt ei peatuks :).

Zusje (1995) - ebamugavalt nihelema panev linatoes õest-vennast, kellevahelistes suhetes on kaheldavalt kõik normaalne. Mida veel võib arvata vennast, kes järjepidevalt ning perverssuseni kalduvalt oma õde filmib? Film ongi üles ehitatud võltsdokumentaalina läbi venna Martijni kaamerasilma. Huvitav lähenemine ja temaatika, ent kokkuvõttes siiski meeli ei erutanud.

De passievrucht (2003). Huvitav stoori: pärast oma naise surma ning oma 14- aastase pojaga üksi jäänud avastab pereisa, et on steriilne. Pereisa hakkab detektiiviks ning kõiki oma naise meestuttavaid külastades püüab lahendada küsimuse, kes on lapse isa? Vastus selgub muidugi filmi lõpus!

Loodan, et suve jooksul õnnestub veel miskit näha :)

Elu andestamatul karussellil

Pean häbiga tunnistama, et olen maailma halvim blogija! Võin nii palju, et pärast viimast sissekannet on nii mõndagi juhtunud. Peol käimine on rahvusvaheliste tudengite seas jälle hoogustunud, sest siinseid erasmuslasi valdavad juba äraminekumeeleolud. Olen vist viimased kaks nädalat sisemiselt stressist põlenud, sest mul on ääretult kahju, et see kõik lõppeb. Stress avaldub minu puhul suurenevas huvis toidu vastu ja töövõimetuses. Minu otsus suveks Hollandisse jääda mind ei päästa, sest kõik tudengid ju lähevad ära. Mina jään siia, üksi sinna saarele. See just ei lohuta ja teadmine, et need ajad ja need inimesed ei tule enam mitte kunagi tagasi, teeb ääretult kurvaks. „Tead, ma vaatasin veel mitu kuud oma sõprade Facebooki pilte ja nutsin pärast seda, kui mu Erasmus lõppes,“ ütles mulle hollandi poiss Percy, kes oli vahetusaastal Rootsis. Kodust Eestis oli lihtne lahkuda, aga siit ära minna ja koju tagasi tulla on vist üks raskem emotsionaalne katsumus üldse. Ma tean, et kui juba kord Eestis olen, tundub siin oldud aeg just kui unenägu, kauge mälestus, mida just kui ei olekski olnud. Inimesed ja kohad tunduvad samad, mina ise olen muutunud ja siis tuleb selle muutunud minaga edasi minna.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Jõudsin ilusatesse pruunidesse silmadesse jäägitult uppuda ja siis kõrvetada saada ja vanduda, et ma enam mitte kunagi ei armu. Jõudsin kolida ja Groningenis elukohta vahetada. Panin nimelt leivad ühte kappi oma siinse väga hea sõbra Tsehhi poisiga. Ei, me ei ole paar, seda olen ma pidanud siin mitu korda seletama. Petriga oleme Hollandi aja esimestest päevadest üksteisele siin vaheldumisi toeks olnud. Tundub nagu saatuse poolt määratud - "näed, siin on Sulle üks ilus Tšehhi poiss, kellel sa pead silma peal hoidma ja kes on sulle kaitseingliks!" Mina võõrustasin Petrit siis, kui tal koduvõtmed tuppa jäid ja ta mitu päeva koju ei saanud, olen talle siin isiklikuks psühholoogiks olnud, oleme veetnud veiniseid õhtuid elu asjade üle filosofeerides, koos rattaid parandanud, pidutsenud, pühapäeviti mitte millestki üksteisele süüa teinud, kui kõik asjad külmkapis on müstilisel kombel otsa saanud ja kõik toidupoed on kinni. Oleme vaielnud ja leppinud ehk väga headeks sõpradeks kasvanud.

No ja siis sain teada, et Petr, kellesse mul isegi kerge kiindumus oli, on teatavad kalduvused samasoolise iharusele, mis oli muidugi mulle kõike seletav üllatus. Samas see lihtsustab ilmselt temaga kooselamist ja hommikul pesu väel vannitoas kohtuda ei tundu kohmakas.. Mis veel? Avastasin oma lemmikkohviku Groningenis, jõudsin eksami edukalt sooritada, tõdesin mitmel korral, et kui tore on, et ma oskan hollandi keelt, õppisin purjelauaga surfimise ära. Sain teada, et minu väga lähedane inimene Eestis põeb ravimatut haigust... Olen palju asju teada saanud, palju õppinud.

Järgmisel nädalal pakin jälle. Siis algab minu Hollandis oleku saare-faas. Kuu aega Amsterdamis, 4 kuud Groningenis ja 3 kuud Amelandil tööl. Ma lähen jälle tundmatusse, ma ei tea, kes või mis mind seal ees ootavad. Ma tean, et mul on lennupilet 26. augustiks koju. Ja siis ma pean olema emotsionaalselt küps, et tagasi tulla. Aeg-ajalt mõtlen, et see on tegelikult minust üsna masohhistlik minna üksi sinna saarele – olen valmistunud halvimaks – nõmedateks inimesteks, tuulisteks ilmadeks, vastikule tööle, igavuseks ja igatsuseks.

Aga lohutan ennast sellega, et pärast 8 kuud Hollandis on mul ilmselt sellest kõigest nii kõrini, et ei jõua oodata Eestisse tagasi tulemist!

Järgmine postitus juba saarelt!

Katkiste rataste kuningriik

Minu jalgratta kurb statistika pärast 4 kuud Hollandis: 4 katkist rattakummi, 1 korda kett maha, 1 varastatud tagatuli ja ventiil ning 1 katkine esituli.

Kui jalgrattakumm juba 4. korda katki läks, siis otsustasin selle ise ära parandada. Meil on siin majas (nagu igas korralikus Hollandi elamises) tööriistad olemas, pealegi olen näinud, kuidas poisid kummi parandavad. Ühel kenal pühapäeval aias otsustaski väike feminist oma näpukesed õliseks teha. Kummi vahetamine osutus muidugi raskemaks, kui see kõrvalt vaatajana tundus ning pärast 10 minutit pusserdamist andsin tööjärje ikkagi noormehe kätte, kelle käes parandus kuidagi paremini ja lihtsamalt õnnestus.

Jalgratta-saaga on mind viinud kokku ka naabritega, kellest paar postitust tagasi kirjutasin. Naabrimees hakkas meiega juttu rääkima, kui mõni pühapäev tagasi minu maja ees Liina ratast parandasime. Parandus-töödega tegeles muidugi Liina Šveitsist külla tulnud noormees, kes kohe tööle rakendati ning meie L-ga tegelesime ergutustööga. Naabrimees andis meile lahkelt uue terve kummi, sest terve tema korter on jalgratta juppe täis. "I would have thrown it away, you know. Just ask, if you need anything for the bike," ütles mees. Nii osutus esmalt eelarvamustest tulenevalt jalgratta-vargaks tembeldatud naabrimees väga sümpaatseks ratta-ingliks.

Eile öösel pärast Kuninganna pidustustelt koju vändates otsustas mu helesinine ratsu taaskord trikke teha: seekord siis maha tulnud kett. Jalutasin oma sõnakuulmatu kaherattalise sõbraga kuuri ja lootes, et ehk on hommikuks kett iseenesest peale tulnud...Hommikul kuuri vaadates muidugi loodetud imet ei olnud juhtunud, aga õnneks tuli ratta-inglist naabrimees mulle taaskord appi. Mõned trikid - kruvi siia-sinna ja saigi parandatud. "Dank je vel en prettig Koninginnedag," tänasin meest ning sõitsin linna, et osa saada Kuninganna sünnipäeva trallist.

Virisev eestlane Hollandis

Hollandlaste toidukultuur: hamburger 24h otse seinast ehk FEBO

Tänu Elisabethile olen vist saanud rohkem kohalikega tuttavaks, kui ERASMUS elu seda tavaliselt võimaldab. Eelmisel nädalal otsustasin ühest tööotsast kinni haarata koos kohalike skautidega ja Elisabetiga. Nimelt olime koristusmeeskond superbike maailmameistri võistlustel Assenis. Kaks päeva päevitamist, hollandi keelt, palju maskuliinsust (mehed ja nende kaherattalised mänguasjad) ja prügi, natuke töötamist ja teenistust ning öö telgis. Minu jaoks oli muidugi super variant see, et sain keelt praktiseerida, raha teenid, päevitada, maailmameistri võistlustest osa saada + kohalikega suhelda. Ütlesin hollandlastele, et nad ei pea minu juures olekul inglise keele peale üle minema. Sain kenasti nii arusaamise, kui ka rääkimisega hakkama, aga õhtuks olin nii väsinud, et hollandlaste vestlus hakkas minust kauge kaarega mööda minema ning kõik hollandi keelsed sõnad keerlesid peas ja ma ei suutnud enam mitte midagi mõistlikku öelda. Teise päeva lõpuks tundus hollandi keel maailma kõige koledam keel ning mul läks juba nende fantastilist GHGHGHG häälikut kuuldes süda pahaks.

"Sul on lihtsalt hollandi keele üledoos. Sama juhutus minuga Šveitsis, kui veetsin kohalikega kohalikus keeles mitu päeva koos - lõpus hakkasin saksa keelt vihkama," kommenteeris minu Eesti sõbranna Liina, kui kurtsin talle oma kogemust.

Olen vist Hollandis elamisega jõudnud sinna faasi, kus kõik asjad siinses ühiskonnas ja inimeste puhul ei tundu nii vaimustavalt ägedad ning paratamatult tekib võrdlus Eesti ja eestlastega ning sageli tunduvad paljud aspektid Hollandis mõistetamatud, või Eestiga võrreldes negatiivsemad.

Näiteks hollandlased tunduvad kõige barbaarsemad ja koledamad inimesed laupäeva varahommikul Groningeni pubitänaval. Purjus ja läbutseva hollandlase suus saab GHGHG häälik kohe erilise kõla. Ja mille paganama pärast siin peavad peod algama kell 2 öösel? See ei ole mingi Hispaania, kus päeval on siesta ja õhtud pikad!!!

See on lihtsalt jube, kui palju rämpstoitu nad söövad! Hollandlaste mäkdonalts on FEBO, kus saab muuhulgas burgeritele ja kartulitele selliseid toredaid sööke nagu croquette, mis maitseb kehvasti ning on lihtsalt väga ebatervislik. Kes on Groningenis käinud, teab seda rahvamassi FEBO ees pubitänava nurgal...Siin olles ma saan aru, et eestlased ikkagi väärtustavad tervislikkust ja õiget toitumist. Terve päev nälgida ja õhtul hiiglama palju süüa - nii see siin käib.

Ja kui veel viriseda, siis ühe asja pean veel ära mainima - tualettides peab siin eranditult külma veega käsi pesema...

Olgu pärast niisugust negatiivset sissekannet igaks juhuks mainitud, et ma ikkagi jätkuvalt armastan Hollandit, hollandi keelt ja kultuuri!:)

Lendav hollandlane - ehk soodsaimalt Hollandisse

20. maini on mul Groningenis üürileping. Mis siis saab - ma ei tea!!? Kes tahab külla tulla tulla, kiirustagu.

Kõige soodsamalt ja seiklusrohkemalt saab Groningenisse Ryanairiga Bremeni kaudu. Näiteks mai kuus edasi-tagasi Riia-Bremen lähevad lennupiletid maksma kuskil 70 latti (1500 krooni). Sinna lisandub veel kaks Tallinn-Riia bussipiletit (400 krooni) ja Bremen-Groningen bussipilet, kaks piletit samuti kuskil 400 krooni. (Trantsport kokku 2300 krooni!) Et kõige soodsamad piletid saada, peab muidugi varakult tegutsema hakkama ning 70 latti lennupiletite eest pole Ryanairiga mitte kõige soodsam pakkumine. Näiteks, kui tahad augustis Hollandisse tulla, siis peab Ryanairile maksma kõigest 800 krooni ja siis maksad nii õhu- kui maatrantspordile kokku 1600 krooni kõigest!!

Riia kaudu tulemine tähendab seda, et päeva peab arvestama siia sõiduks ja päeva tagasi sõiduks. Ja öö bussis ning varajane lend! Samas, bussi ja lennu vahepeal saab näiteks Riias ja Bremenis ringi uidata:). Miks mitte külastada esimese linnana Hollandis Groningeni ja siis minna rongiga Amsterdami.

No ja siis on muidugi Airbaltic Tallinn-Amsterdam. Hetkeseisuga peab mai kuus edasi-tagasi piletite eest maksma ligikaudu 4500 krooni. Kui Groningenisse tulla, siis nii piletihinna, kui sõidule kulutatava aja suhtes pole vahet, kas tulla Amsterdamist, või Bremenist. Hollandi-siseste rongide kohta saab infot siit

Estonian Air : on varakult ette planeerimata (näiteks mai kuus) hirmkallis, aga näiteks varakult ära ostes augustis saab edasi-tagasi Tallinn-Amsterdam nii 3000 krooni koos kõikide maksudega. Soodsaimate pakkumiste otsimiseks on hea Estraveli kodukas

Esimest korda tehtud asjad

"Tegin laupäeval midagi, mida ma pole elu sees varem teinud. Nimelt külvasin lille seemneid peenrale!" kirjutas mulle eesti tüdruk Eestist. Nii tore on teha midagi sellist, mida Sa kunagi varem pole teinud - vaimustuda lihtsatest asjadest! Mulle meeldivad inimesed, kelles on sära, kes suudavad väikesi asju märgata ja neist rõõmu tunda!:)

Olen avastanud endas võime, mida nii paljudel inimestel polegi - oskus kergesti vaimustuda. Võiksin esimest korda kas või kodutu olla ja seda täieliku naudinguga praktiseerida. Vähemasti mõnda aega :). Naudin valel ajal vales kohas olemist. Mitte kuulumine teeb kergeks ja vabaks- Sa nagu vaataks pilvelt, mis maa peal toimub. Sa oled nagu eemal, hõljud ja vaatad enda ümber sagivaid inimesi, aga oled ometi füüsiliselt kohal. Välismaal elamisega vist nagu olekski nii. Sa nagu kuulud, aga ei kuulu kah. Ma tean, et kuskil on koht nimega Eesti, ma pean et see on MINU, aga praegu elan siin ja hõljun mõnda aega. Kohtun inimestega veidrates olukordades ja jätan siia-sinna jälgi endast, samas kui kohatud inimesed jätavad osa endast minusse.

Täna käisin esimest korda seinaronimise trennis. Mai lõpus lähen surfama :). Mõnikord mõtlen, et olen liiga püsimatu, sest tahan kogu aega midagi uut proovida ja ma ei suuda vilumuseni minna, sest hakkan igavust tundma. Rahutu hing otsimas pidevalt midagi. Rutiinist vaimustuda on vist juba kõrgem pilotaaž:).

Suvi!

Holland on õide puhkenud!

Juhuslikult kohatud inimesed

Seiklused Utrechtis

Suure reede hommikul ärkasin tänavamüra peale tudengiühikas Utrechtis. Tõmbasin akendelt kardinad eest ning avastasin, et Utrechtis on päev alanud ning päikene paistab eriti ereldalt. Avasin kõrval toa ukse, et vaadata, kas Austria poiss Gloobus on juba ülesse äraganud.

Vänge tubakalõhn tungis ninasse ning Gloobus ei ilmutanud ärkamise märke. Tegin voodi korda, pakkisin asjad kokku ning jätsin Gloobusele kirja tänudega öömaja eest. Varahommikul olid ülejäänud meie seltskonnast: Austria poisid Marek ning Roland ning venelanna Tanja juba teele asunud, sest Roland pidi Saksamaal lennuki kinni püüdma ning Marek ja Tanja jätkasid oma euro-tripi. Võõrustasin Marekit, Tanjat ning Rolandit Groningenis ning sõitsin nendega järgmisel päeval pärast eksamit Utrechti kaasa.

Õhtul jõudsime Utrechti, kohtusime Mareki sõbra Utrechtis õppiva Gloobusega, kes meid oma ühikasse juhatas. Jõudsime õigel ajal ja saime osa Lihavõtte õhtusöögist ühikas. Nii 20 inimest oli ühte kööki kogunenud ning Itaallased kokkasid kõigile pastat. Loomulikult läksime ka ööelu kaema ning Gloobus tegi meile linna/pubi tuuri. Pean tõdema, et Utrecht on kindlasti ägedam linn kui Groningen! Järgmisel päeval kondasin üksi Utrechtis ringi. Suur reede - selle kevade soojeim päev tõi lühikesed varrukad, päikeseprillid ja rohkelt inimesi linna. Ostsin hommikusöögi ja maandusin pingil kanali ääres, kus ka teised kohalikud ja vähem kohalikud ilusat hommikut nautisid.

Osade nimestega kohtudes Sa tead, et ei näe neid enam kunagi ja nii ka juhtub. Sulle meeldib see persoon just sellel hetkel ja selles olukorras ja uute ühiste kohtumiste korraldamine tunduks selle spontaansuse ära rikkumine, mis teid kokku viis. Hollandis elamine on mind viinud kokku paljude inimestega, kellega ma tõenäoliselt mitte kunagi enam ei kohtu. Samas võib teinekord saatus oma töö teha ja inimesed uuesti kokku viia ning esmapilgul juhuslikust kohtumisest võib saada elu-aegne sõprus...

Utrechtis kanali ääres einestades kõnetas mind Bosnias sündinud ja Hollandis üles kasvanud Andrei. Kuna olin Utrechtis üksi jäetud, ei pannud ma pahaks võõraga veidi juttu ajada. Jutustasime Andreiga Eestist ja Bosniast ning peagi liitusid meiega Andrei sõbrad. Poisid segasid kanepi ja hašiši ning tubaka. "Wheat gets you stoned, but hašiš gets you high," selgitas Andrei mulle kahe mõnuaine erinevust. Nii sattuski sotsioloog otse aktsiooni keskele - väljale. Ettepanekule suitsetada koos nendega, ütlesin muidugi ei. Kuigi kanepi suitsetamine on avalikult keelatud, nägin sellel päeval veel ühe korra, kuidas seda siiski ilusa ilmaga rahvarohketes kohtades tehakse.

Raamatukogu nagu Viru keskus

"Mis muud, kui pidu-pidu-pidu," nenib minu kirjatuttav Marili oma Amsterdami blogis. Olen aeg-ajalt mõelnud siia ka õpingutest kirjutada, aga tundub, et ERASMUS elu ja avastused on siin olles vähemasti niisama, kui mitte olulisemadki. Sellega peab isegi tõsine tuupur Groningenis arvestama. "Teate, mul on küll ainult 3 loengut nädalas, aga see eest 4 kutset peole," põhjendas Ameerika poiss Ben oma mitte just kõige intentsiivsemat loengu-graafikut. Eks esialgu olid minulgi suuremad ambitsioonid rohkelt põnevaid vabaaineid võtta ja maailma ühe tippülikooli akadeemilist maailma avastada, aga juba esimesel nädalal esimestes loengutes said asjad selgeks ning võtsin endale aineid just parajal määral, et oma õppekava täita, sügisel kraad kätte võidelda ning pisut lisagi tudeerida.

Sotsioloogidele ehk pakub huvi, kuidas siin siis ikkagist õppimine välja näeb? Tahaksin lähemalt peatuda ainel "Behavioral studies", mis minu jaoks kombineerib psühholoogia, majandusteooriad ja sotsioloogia. Esimestes loengutes valdas mind kerge hämming ja segaus. "Oot-oot, miks ma mikroökonoomika teooriaid õpin? Mis need valemid siin teevad? Mis asi on marginal utility? Ja mis on selle seos sotsioloogiaga," mõtlesin endamisi. Mida aeg edasi, seda põnevamaks asjad läksid ning peagu avastasin ennast huviga sotsioloogiliste mikrotasandi kontseptsioonide hulgas seiklemas. Ühel hetkel avastasin, et minu õppejõud on pea et elav klassik ja tema teooriaid on tsiteeritud minu Eestist kaasa võetud lõputöö materjalides?! Siegwart Lindenberg on ühe ratsionaalse valiku teooria RREEMM (resourceful, restricted, evaluating, expecting, maximising, man) autor ning ta on õppinud Harvardis. OK. See on midagi uut. Nagu päris ülikool. Selle 3 AP aine tarvis olen kirjutanud juba umbes 16 lehekülge iseseisvat tööd ning hulga grupitöid. Sellel neljapäeval on eksam - minu esimene eksam siin. Eks näeb siis, kuidas ma Eesti lippu üleval hoian, aga olgem ausad, aukartust äratavaks teeb küll niisugune õppimise tase.

Järgmisest nädalast hakkab uus põnev aine "Model building", mis peaks siis õpetama ise erinevate sotioloogiliste teooriate ja mudelite loomist. Kindel on see, palju rohkem pööratakse siin rõhku iseseisvale tööle. Et kui Tallinnas oli nii, et enam-vähem eksamiteks hakkasid õppima, tegid ühe grupitöö ning esitluse, siis siin nõutakse sama ainepunkti eest palju rohkem. Pole siis imestada, et raamatukogu-esine on rattaid nii täis, et pole ühtki vaba platsi! "Now I know, why you, Liina and Dani go so often to library - there are so many cool people," nentis Tšehhi poiss Petr, kes raamatukogu teatavatel raamatukogu iseloomustavatel stereotüüpilistel põhjustel seni vältis. Kõlab vist nohiklikult, aga tõesti, raamatkogu on äge!:) Mind kummitab veider paralleel peas: et kui Tallinnas hängivad noored Viru keskuses, siis Groningenis on kõik trendinoored raamatkogus. Ilma naljata:). Esmaspäev. Raamatukogu neljanda korruse akna-alune koht. Roheline tee termosega ning karbike võileibadega - nii ta on seni läinud:). Baka töö valmib küll tasa, aga üsna kenasti. Tegelikult tasub väljamaale ainuüksi lõputööd kirjutama tulla, sest siin on kõik raamatud ja ligipääs teadusartiklitele olemas. Et kui keegi soovib mõnda elektroonlist artiklit lugeda, millel TLÜ-l ligipääs puudub, siis olen nõus aitama.

Kuna hollandi keele kursused ülikoolis maksavad hirm palju, siis oleme alustanud siin paari entusiastiga ka hollandi keele õhtutega. Meie õpetajaks on minu Elisabeth. Loeme hollandikeelset lasteraamatut ja vaatame filme. Eile jutustasime tunnike hollandi keeles - algus oli raske, aga lõpuks ei saanud pidama. Vaatasime hollandi keeles filmi Alles is liefde, mis on hollandi versioon Hollywoodi menufilmist Love Actually, ainult et jõulude asemel on põhiteemaks Sinterklaas (hollandi jõuluvana Püha Nikolaus, kes jagab 5. detsembril lastele kinke) ning peaministri asemel võrgutab lihtsa neiu Hollandi monarhia kohaselt prints:). Film oli vähemasti niisama südamlik nagu Love Actually, kohati häiris kahe filmi liigne sarnasus, samas tegu oli moodsa muinasjutuga ning muinasjutud on alati sarnaselt üles ehitatud:).

Mul on jätkuvalt tunne, et olen õigel ajal õiges kohas. Kaks kuud on jäänud veel. Igal hommikul, kui rattaga läbi pargi kooli sõidan, naeratan. Mulle meeldib siin isegi natuke liiga palju. Veel mitte nii kindlate plaanide kohaselt jään suveks Hollandisse. Aga ma ei tahaks veel midagi ette ära sõnada, eks vaatab, mis elul on mulle veel pakkuda!:)

Ps! Luban endale, et püüan nüüd tihedamini kirjutada:). Kui mitte varem, siis pühapäeval meenub mulle, et olen juba ammu tahtunud kirjutada, kuidas mulle Groningeni pühapäevad meeldivad!

Inimuurija tegutseb jälle

Hollandi kodud on inimakvaariumid. Ja see on ühele luurajale ainult tema töö lihtsustamine. Täna tulin ratas käekõrval trennist koju, sest õhtu oli ilus ja kartsin politseid (unustasin vilkuva tagatule maha ning tuleta sõitmise eest vahele jäädes saaks must siin peaaagu kriminaal). Hollandi kodud avanevad õhtuti kui väljas on pime, korterites valge ja nii tungivad kodud tänavale. Tabasin ennast mõttelt, et tegelikult on hollandlased ikkagi oma tasasel moel eputajad. Õhtul on kodudel kardinad eest ja nii saavad ilusad kodud ööpimeduses särada.

Esimesel päeval ülikoolis rääkis lektor meile sellest, et hollandlastele ei meeldi end upitada ja teistest paremaks pidada. Et peaminister ei häbene rattaga tööl käia ning ülikooli õppejõud suhtlevad üliõpilastega kui võrdsetega. Tegelikult mulle väga meeldib niisugune mentaliteet. Loomulikult ma olen eestlane ja mulle aeg-ajalt ikkagi meeldib eputada, aga siin olles tunnen suuremat vabadust olla mina ise. "Groningen on linn, kus kõik saavad olla need, kes nad on," tõdes eesti keelt kõnelev hollandi tüdruk, kellega kohvitasime. Mulle jäi see mõte meelde, sest just nii täpselt ongi. Eestis on tõesti mingisugune surve kellelegi alati midagi tõestada...Ma ei tea, mis see täpselt. on. No näiteks kas või reklaamid, mis nagu me teame tegelikkust kujundavad ja peegeldavad. Ma tõesti ei ole siin kohanud suuri tänavaplakateid, kus ilutseb mõni poolpaljas ahvatlev neid (minu filosoofia õppejõud T. Viik tegi loengus märkuse, et kõikidel reklaamplakatitel on naistel üks, orgasmi teesklev ilme. Kõnni ringi ja vaata, just täpselt nii ongi!). Nojaa..ja ratta-teema on ikka hästi äge! Ma arvan, et see teeb inimesed üksteisele vahetumaks ja lähedasemaks. Hollandlastel jagavad kõik üht saladust: neil on odavad rattad!

Samas on siin ka disco-klubid ja show-off ja bling-bling veljed...Näiteks kui Eesti poiss R siin käis, siis loomulkult ta vaatas kohalikku autosid ja rääkis mulle kõigest sellega seonduvast. Muidugi kumises see kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga meelde jäi vägagi sotsioloogiline tähelepanek, et autodel on siin edevad veljed. Jääb vaid tõedada, et inimloomuses on tahe ihaldada ilusaid asju, lihtsalt osad näitavad seda rohkem teised vähem välja.

Inimluuraja märkas veel, et meie naabrite sisehoovis toimub miskit kahtlast. Aed on rattajuppe täis ja kaks meest tegutsevad agarasti rataste monteerimise ja demonteerimisega. Ma pole siiani kindel, kas see on midagi kriminaalset või mitte.

Järgmiste piilumisteni!



Kus hollandlased oma jalgrattad saavad? Osadel puudel lihtsalt kasvavad!

Õhus on kevadet

Ahh! Võiksin vist praegu suvalisse võõrasse armuda. Liblikad keerlevad ainuüksi juba seetõttu kõhus, et päikene paistab. Ilmateade näitab +11 kraadi sooja. Meie maja-esise nartsissid on pungades ja õide puhkemas. Lumikellukesed on juba ammu pea mulla alt välja pistnud. Tahaks oma kõik mustad riided kapi sügavustesse peita ja end värvidesse kaunistada. Aknaid peaks pesema ning päikeseprillid välja otsima. Põhjamaa rahva jaoks Hollandis on kevad juba alanud.

Ilusat märtsi algust!:)

Minu Eesti

"Head sõbrapäeva ja tähista vabariigi aastapäeva ikka ka:)" - just niisuguse kaardi leidsin oma Groningeni kodu postkastist koos aasta esimese noosootöö ajalehega Aken, mis enne uue peatoimetaja tööle asumist oli kaua aega minu laps. Appi, mul olid maailma parimad töökaaslased!! ENL - Eesti Noorteühenduste Liit - ja selle meeskond on kõige ägedam üldse!!:) Ilma liialdusteta ja tervitused neile, kes ennast puudutatuna tunnevad:).

Teate, ma mõnes mõttes igatsen seda Tallinna rutiini, et hommikul kooli, siis lõuna ja tööle ning mõnikord vastupidi! Ja kõik inimesed minu ümber tormasid koos minuga. Tallinn on kiirustavate sammude rahutu linn. Umbes 180 000 elanikuga Groningen võngub hoopis teises rütmis ja mina koos oma keskkonnaga.

Kui mul veel internetigi siin korteris polnud, võisin tundide kaupa niisuguseid asju teha, milleks mul kunagi pole aega olnud. Näiteks köögis süüa teha, rahulikult nõusid pesta, uurida kuidas siinne prügimajandus toimib, raamatukogus 5 tundi õppida, Elisabethiga tunde teed juua ning juttu ajada.

Pühapäeval näiteks veetsin õdusa pärastlõuna koos naabritega. Nimelt korraldas meie naabruskonna ühing elanikele ekskursiooni, et oma kodutänavate ja naabritega rohkem tuttavaks saada. Umbes 3 tundi hollandi keelt ja teesklemist, et saan aru, millest räägitakse. Oskan see-eest kenasti naeratada ja tagajärjeks mitu komplimenti, et räägin nii hästi hollandi keelt!:):) Enamus kohale tulnud naabritest (või tegelikult kõik peale minu ja Elisabethi) olid küll pensionärid, aga teate, ma oskan erinevaid subkultuure hinnata. Süüa sai ka! Lõunaks oli hollandipärane hernesupp musta leivaga. Kõlab nagu Eestis? Just, maitses ka nagu Eestis! Võtsin kaks portsu.

Ekskursioonil sain teada, et elan kunstike linnajaos (Schilders buurt), mis on üks arhitektuuriliselt mitmekesisem ja avaliku ruumi kunsti hulga poolest ilusaim linnajagu Groningenis. Enamus siinseid maju on ehitatud pärast Teist maailmasõda, kui hollandlasi valdasid uue alguse positiivsed emotsioonid. Meie naabruskonnas on ka pagaritehas, kust võib värskeid küpsetisi osta.

Kui minna tagasi selle postituse algusesse, siis arvake, kuidas Hollandis Eesti vabariigi aastapäeva ja vastlapäeva tähistatakse? Loomulikult Eesti õhtuga koos teise eestlase, kartulupudru ja vastlakuklitega ning ühe tšehhi, ühe sakslase, ühe uusmeremaallasega, kes sellest kõigest osa said. Foto selle tõestuseks.

Jalgrattur Hollandis

Nüüd kuulun ka mina nende klubisse, kes öösel kell 4 peolt rattaga koju kimavad:)

Nädal Groningenis

Viimane nädal on nii möödunud, et pole jõudnud suurt asjade kulgemise üle mõtiskledagi. Tundsin, et Amsterdamis hakkas juba tasapisi mingisugune elu kulgemise rütm ning väike rutiin tekkima, aga see sai Groningeni kolimisega taaskord purustatud. Amsterdami elule sai möödunud pühapäev õhtul ilus punkt pandud. Õppejõud kutsusid meid kogu kursusega restosse hollandi toite maitsma. Restorani nimi oli „Moeders“ (tõlkes emad) ja see oli tõeline elamusJ. Esiteks oli kohe interjöör väga gezellig (hollandlased kasutavad seda sõna väljendamaks hubasust ning kodusoojust), teiseks üllatas mind positiivselt hollandi köök ning kolmandaks oli mõnus viimast korda kogu rühmaga koos olla, hüvasti jätta ning tunda, et kolme nädalaga võib inimestesse armuda. Nüüd on mul praktiliselt igas hollandi piirkonnas keegi tuttav, kellele võib alati helistada, või külla minna.

Järgmisel hommikul pakkisin veel viimased asjad ning jätsime Amsterdami ja Echtensteiniga (meie tudengimaja nimi) hüvasti. Olime kõik üksmeelel, et siin veedetud aeg oli väga lahe ning läksime iga üks oma teed... Tegelikult tuli koos minuga Groningenisse veel 4 inimest: Tšehhi poiss Petr ja tüdruk Petra, saksa tüdruk Dani ning eesti tüdruk Liina. Olles lahkunud teistest kaaslastest ning teel uude keskkonda, tundsime järsku kõik, et oleme üksteisele olulised ning on hea, kui uues linnas on sõpru.

2,5 tundi rongisõitu ning pärastlõunal helistasingi oma uue kodu uksekella ning mind tervitas armsalt naeratav Elisabeth tee ja küpsistegaJ. Perekond van Harten oli minu uues kodus lausa imet teinud! Kui aus olla, siis meelestasin ennast ette minemaks pooleldi remonditud, tühja ning värvi järgi haisevasse korterisse. Van Hartenid olid aga väga ilusa remondi jõudnud kolme nädalaga teha ning kõik tundus just kui omal kohal olevat ning ainult mina olin sealt puuduJ. Kui aus olla, siis olen oma elukohaga rohkem, kui rahul. Minu kodust keskuseni ja oma osakonnani (mis asub kohe kesklinnas) on jalgsi kõigest 15 minutit, seetõttu pole ma ka ratta ostmisega kiirustanud.

Lisaks ilusale korterile sain kaasa ka uue sõbranna. Olen Elisabethist lausa vaimustuses! Oleme jõudnud koos kehva hollandi filmi ja seriaale vaadata, õhtusööke teha, Elisabethi sünnipäeva tähistada, Salsat tantsida, rattaga sõita (mina pakiraamil ja vastupidi), kududa ning lihtsalt maailma asjade üle arutada. E ei pea paljuks minuga ka veidi hollandi keelt rääkida ning ta laenas mulle hollandi keelseid lasteraamatuid ja koomikseid. Kuna ülikoolis on keelekursused tasulised, siis püüan veidi omal käel juurde õppida. Olen oma praeguse keeletasemega päris rahul, püüan niipalju kui võimalik hollandi keelt kasutada ning teesklen aeg-ajalt üsna edutult, et olen kohalikJ.

Sain endale ka enam-vähem tunniplaani paika – ootan põnevusega, sest homsest algavad loengud. Hetkel on meil vältamas sissejuhtav nädal ning ESN (erasmus student network) on igasugu üritusi korraldanud. Groningenis on praegu pea 200 välistudengit, kellega on meil ühised peod ja üritused olnud. Möödunud nädalal on tõesti väga palju asju juhtunud, millest võiks eraldi pikki sissekandeid kirjutada. Põhjus, miks ma pole bloginud on see, et olen olnud terve nädala infosulus. Ainus, millest tunnen kodus väga suurt puudust, ongi Internet. Õnneks saab see mure peagi lahendatud, sest internet saabub meie koju 19. veebruaril.

Mõned päevad on siin tõeliselt päikeselised ja kevadised olnud, samas on ilm küllalt heitlik, sest praegu sajab näiteks kerget lund. Jah, tean, et Eestis on tali ja lumiJ.

Väike fotoreportaaž meie elamisest:)

Nad on nagu hiiglased!!!!

"Dutch women are like a giants!", imestas tšehhi poiss Petr. "I mean, I like tall girls, but they are really BIG!" kurtis Petr, et ta elab hiiglaste riigis. Jah, siis on tõesti palju väga pikki inimesi. Uurisin järgi, et keskmine hollandi mees on meeter ja 85 cm pikk ja naine meeter 72. Kui eestis tunnen ennast keskmiselt palju pikema olevusena, siis siinsete keskmiste standardite järgi olen mina vaid veidi pikem, kui keskmine hollandi naine...

"Dutch men are like elians," kommenteeris rootsi tüdruk Anna. Tulnukate all mõtles ta seda, et oma pikkuse ja lokikestega võiksid hollandi mehed ju olla üldiste standardite järgi ilusad, samas, kui hakkad mõnda lähemalt silmitisema, siis hakkab midagi häirima: kas kuidagi sobimatu nina kogutervikus, või kohatult mõjuv vanaisa roosaruuduline froteesärk....

Kui Petr kurtis, et ilusaid tüdrukuid siin väga ei olegi, ning Anna arvas, et hollandi mehed on tulnukad, siis mina nii enesekindlalt midagi põhjapanevat ei väidaks.

Mis hollandlaste puhul on tõeliselt nunnu, on nende sageli heledad krussilised juuksed. Riietusstiil on Eesti standardite järgi kindlasti pigem lohakas, või hooletu - no selline, millega on ikka mõnus rattaga ringi vurada. Ühelt poolt mulle meeldib selline mõnus boheemlaslikkus, teisalt jällegi puudub neis selline naiselikkus, või meeste puhul mehelikkus ja hoolitsetuse joon. Samas nagu igas riigis on ju igasuguseid inimesi ja niimoodi keskmistada on tegelikult alatu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, et eile käisin tõelisel Amsterdami peol! Esiteks oli peole minek juba paras seiklus. Alguses metroo ja siis praamiga teisele poole lahte, kus maabusime kuskil sadama-tehaste piirkonnas. Praami peal olidki peamiselt need inimesed, kes sinna samasse peole edasi läksid. Ja pidu oli kolmel rindel seisvas laevas. Atmosfäär oli selline veits alternatiiv, sest muusika oli trumm ja bass ning reggae. Kuigi ma pole selle subkultuuri inimene, siis mulle meeldis ikkagigist ning koos nüüdseks juba sõpradega (meie keelekursuse inimestega) oli väga äge!

Mis on eriti freaky on see, et kohalikud käivad peol jalgratasega. Et pargivad ratta klubi ette ning pärast kimavad kas või hommikul kell 4 koju. Aga tegelikult polegi ju siin midagi imestada - see on lihtsalt meie ühiskonnas üsna tavatu:).

Viimased päevad Amsterdamis

Teadmine, et esmaspäeval kolin Amsterdamist Groningenisse elama, on jalakesed kiiresti-kiiresti käima pannud, et võimalikult palju siit linnast veel endasse ahmida. Nii on viimased päevad möödunud muuseumides ja väljasõitudel. Et reede oli meil vaba päev, alustasime kohe hommikul muuseumi ringkäiku. Väga praktiline ost oli Hollandi muuseumide kaart, millega saab terve aasta erinevatesse muuseumidesse tasuta, või erihinnaga. Kui aus olla, siis pole ilmselt minu näol tegemist just kõige suurema muuseumi friigiga - aga Rembrandt, Hals, Gogh jt maailmakuulsused - neid ju lausa peab siin olles oma silmaga kaema! Kuigi Rijksmuseum ei suutnud väga palju emotsioone tekitada, oli tore oma silmaga näha Rembrandti hiigelsuurt "Öist vahtkonda", mis mõjus võimsalt küll!

Päris põnevaks osutus Hollandi eliitperekonna Van Loonide majamuuseum, mis oli 17. sajandist küllalt autentsena säilinud. Sellistes kunagistes glaamuurielamistes hakkab mul alati film silme ees jooksma, kus kujutlen, kuidas daamid punastel vaipadel suurte kleidi sahisedes liikusid, teenijad köögis askeldasid ning härrad äriasju korraldasid... ja miks mitte olla ise selle filmi peaosas, ilusaid kleite kanda ja rohkeid armuafääre korraldada!

Eile õhtul käisin arhitektuurimuuseumis ja sattusin ühe näituse avamisele. Minuga liitus eesti poiss Tauri, kellega kohtumine oli ses mõttes sümboolne, et ta oli lõpetanud oma ERASMUS poolaasta Groningenis ning sõitis öösel Tallinnasse...Algul mõtlesime Tauriga kuskile kohvikusse minna, aga näituse avamisel oli elav muusika, põnevad inimesed ja vein pealekauba...nii et jäime tunnikeseks sinna vestlema. Koju tagasi jõudes ootasid mind ees kokkavad korterikaaslased. Saksa poiss Michael tegi keele alla viivat punase karri kana hõrgutist. Kokkavad mehed on vaatepilt omaette!:)

Õhtu lõppedeks vaatasime veel Rootsi režissööriLukas Moodyssoni filmi "Together", mis oli üle pika aja üks ägedamaid filme, mida olen näinud!

Üks pilet mitteturistiks, palun!

Olen tähele pannud, et enamasti võib reisida kaht moodi - kui turist või rändur.

Näiteks klassikaline turist. Turistid on vallutanud peatänavate hirmkallid kohvikud ja hotellid, turistid satuvad mõnikord mõttetutesse muuseumidesse ja ekskursioonidele, turistide käest küsivad taksojuhid turistihinda jne. Paradoksaalsel kombel satub turist ikka turistikatesse, kuigi tema eesmärk on saada teada kohaliku kultuuri kohta. Või ka tegelikult mitte. Turisti eesmärk polegi sageli kohaliku elu-oluga tutvumine, vaid lihtsalt meelelahutus, odav õlu, või miski muu. Ja siis ta näitab kodus olles oma sõpradele-tuttavatele videot hotelli basseini ääres, fotosid peaväljaku kuulsaima kuju juures ning kõik ahhetavad, kui pruuniks turist oma naha sai.

Olen kaks suve maailmas ringi rännanud ning oma reisidel olen püüdnud võimalikult vähe olla eespool kirjeldatud klassikaline turist, vaid rändur. Rändamise märksõnad on seljakott, Lonely Planet, hostelid, kohalikega suhtlemine, eelarve, spontaansus ja teadlik turistikate vältimine. Niisugune reisimine kätkeb endas sügavamat eesmärki -saada osa kohalikust kultuurist ja tuua tükike sellest enda hinges ja kogemuses kodumaale kaasa.

Olen nüüd rohkem kui kaks nädalat Hollandis elanud. Ma pole turist, ega rändur ja ma pole ka kohalik. Olen välismaalane, kes peab ikka teatud asjade eest rohkem maksma kui kohalik. See on paratamatus. Olen teinud lolle kulutusi, sest olen välismaalane. Olen joonud kohvi peatänava kohvikus ja käinud mõttetus muuseumis. Need, kes on välismaal elanud, ilmselt teavad, et mida lühemat aega võõras riigis pesitseda, seda suhteliselt rohkem raha kulub. Ma ei taha mõelda, kui palju raha mul on Amsterdamis kulunud, aga tean et see on investeering. Et saada kohalikega enam-vähem võrdsele positsioonile, tulebki investeerida. Tuleb õppida keelt ning teha valesid tegusid, millest siis õppida.

Reedel sõitsin soome tüdruku Eeva jalgrattaga. Naeratasin ja inimesed naeratasid mulle. Ühtäkki ma ei tundnudki ennast välismaalasena, sest Amsterdamis on niipalju välismaalasi, et nad moodustavadki kohalikud elanikud. Kui Sul on Amsterdamis jalgratas ja aadress, siis oledki peaaegu nagu kohalik:).

Ahjaa. Katkise kummi lugu ka! Kui ma jalgrattaga sõitsin, siis juhtus üks väike seiklus. Klassika: kumm läks katki! Õnneks juhtus see kohalikul kaubanduslalal ning leidsin kohalike abiga väga kiiresti rattaparanduse töökoha. Paradoksaalsel kombel oli mul ainult 7 eurot kaasas, sest ma ei tahtnud rahakotti kaasa võtta. Siit ka õppetund: alati kodust välja minnes peab rohkem raha (või pangakaart) kaasas olema, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda! Igastahes astusin töökotta sisse, aimamata kui palju kummi parandamine siinmail üldse maksta võib. Õnneks tervitasid mind abivalmilt kolm toredat töömeest. Üks töömeestest (pealik ilmselt) väitis, et tavaliselt läheb niisugune töö maksma 9 eurot, aga nad on nõus mulle vastu tulema ja niipalju võtma, kui mul kaasas on. Nii parandasidki mehed kibekiirelt katkise koha ning viisin laenatud ratta tervelt Eevale tagasi. Et õnnelik õnnetus seekord:).

Fotojäädvustus Haarlemist kõneleb enda eest!:)

Depressiivsed väikelinnad. Mitte.

Holland on ses suhtes mõnus, et ta on piisavalt väike selleks, et erinevatesse kohtadesse jõuda. Näiteks pole hollandlastele mingi probleem ühest linnast teise tööle minna, sest logistika on siin ääretult hästi korraldatud ning vahemaad on piisavalt väikesed. Hollandlased ei vali töökohta elukoha järgi, nad on liikuvad ja kõige suhtes paindlikud. Täna otsustasingi koos kolme kaaslasega Amsterdamist veidi eemale piiluda.

Üks päev kaks väikelinna. Depressiivsed? Kaugel sellest!

Sõitsime rongiga umbes 20 km kaugusel asuvasse Haarlemisse, mida meil soovitati ajaloolise arhitektuuri ning "lihtsalt nauditava atmosfääri" tõttu külastada. Kui olime juba nii lähedal merele, siis käisime ka Põhjamerd vaatamas ja tuulist rannaõhku ahmimas. Mereõhk tegi kuidagi eufooriliseks ja rõõmsaks. Päike tuli ka pärastlõunaks välja ning pani mere kaunilt sirama.

Jalutasime väikelinnades, leidsime mõned vaatamisväärsused ja jõime kohustusliku lõunakohvi (sest lõunat siin ei sööda ja seega polnud ka üksi söögikoht avatud!). Haarlemist õhkus tõepoolest ajaloolist hõngu. Linna peamiseks uhkuseks on Püha-Paavo Katedraal (Cathedral of Saint Bavo), mis jäi meelde oma võimsa oreli poolest, millel on oma talenti demonstreeriunud isegi Mozart. Üldiselt oli kirik nagu katoliku kirikud ikka - suursugune ja toretsev.

Kui usklikud hollandlased ikkagi on, tekkis sotsioloogihakatisel küsimus? Kui nad on nii liberaalsed, siis peaksid nad pigem piibli suhtes leiged olema? Tunduks just kui loogiline, eks.

Religioossed vaated Hollandis on nagu hollandi ühiskond - väga kirjud. Minu üllatuseks omab religioon siin üsna kaalukat positsiooni. Vaid 35% ühiskonnast meelestab end usu suhtes leigeks, või negatiivseks. Enamus (32%) hollandlastest on katoliiklased - katoliiklus on Madalmaadesse jõudnud täna Hispaania mõjutustele. 70ndatest alates on aga kiriku mõju ühiskonnas vähenendud ning see on andnud teed liberaalsematele vaadetele, mis on seaduslikustanud eutanaasia, prostitutsiooni ja muud teistes ühiskondades harilikult keelatud nähtused. Tolerantsus ja liberaalsus pole ilmselt midagi, mis tuleneb religioonist, vaid on enesestmõistetavus, mis on hollandlastesse emapiimaga kaasa antud. Läbi ajaloo on Holland olnud kaubateede ristumispunkt ning siinset õhku on hinganud tuhanded erinevad rahvused, kellel on just niipalju või rohkemgi veel erinevaid arvamusi ja traditsoone.

Nii polegi just kui ühe inimese asi see, mida teine inimene kõige paremaks arvab...

Fotodel on jäädvustused tänasest päevast. Autor on leedu tüdruk Laura.

Õppetund nr 1: ära kunagi mine sussidega peole

Eilne õhtu algas eriti mõnusa ühise õhtusöögiga ja jätkus ühikapeoga. Siin olles olen õppinud natima ühist söögitegemist ja toidu jagamist. Rootsi tüdruk Anna õpetab eriti maitsvate taimetoitude tegemist. Tallinnas ma ei valmistanud praktiliselt üldse süüa, kuna

1. Väljas einestada oli tihti odavam (siin on vastupidi);
2. Köök oli pidevalt must, sest jagasin seda 10 inimesega;
3. Söögitegemiseks polnud aega (siin on);

Igastahes toit oli väga nauditav ja seltskond samuti. Edasi siirdusime korrus allpool toimuvasse omaalgatuslikule peole. See oli vist küll tüüpiline tudengipidu, mille sarnaseid toimub maailmas igal reede õhtul tõenäliselt tuhandeid. Kui aus olla, siis naudin sajaga lihtsalt tudeng olemist:).

Peol vaatas mind pealaest jalatallani hispaania poiss Jose, kes noomis mind väga tõsiselt: "You know, you look so pretty and nice clothes, but really those slippers ruin everything!". Sain seepeale hea kõhutäie naerda, sest minu jaoks tundus normaalne minna naabrite poole sussidega, mitte olla toas välisjalanõdes, nagu enamus. Jose väitis, et Hispaanias ollakse toas välisjalanõudes ja sussid on üldsegi mingi vanakooli teema. Igastahes olin väga OUT!

Üks tore noormees Eestist kirjutas mulle täna meili, kus rääkis turismiparadoksist, mis väljendub selles, et kõnnid kullipilguga ja paned igasugu väiksemaidki detaile tähele, asju mida kohalikud ammugi ei suuda enam tähele panna. Jah, ma tean, mis on turismiparadoks, tunnetan seda ise praegu.

Linnatuuril jäädvustasin muljetavaldavalt dekoreeritud ratta. Paari nädala pärast Groningeni kolides ostan endale samuti kaherattalise.

Cheese and coffee

Millal ma küll ära harjun hollandlaste lõunaga, mis tähendab kohvi ja juustuvõileiba? Neil praktiliselt ei eksisteerigi sellist söömaaega nagu lõuna. Metroos näeb inimesi kohvitopsid käes ja võileib näpus. Koolis on meil lõunapausiks ainult pool tundi, InHollandi ülikooli kohvikus sooja toitu ei pakuta. OK, kohvi nad oskavad teha ning juust on super nämma...Juust ongi ju hollandlaste spetsialiteet. Aga see pole ju tervislik!

Grrrrr...oningen!!!

Olen väsinud, aga õnnelik, sest sain Groningeni endale elamise. Olen enda üle uhke, et ei andnud alla ning leidsin elamise täitsa ise, sest oleks ju olnud lihtne majutusasutusele 300 eurot maksta ja pakkumisi ootama jääda. Olin juba mõnda aega ühes portaalis tubasid vaadanud, aga ma ei saanud pikalt ühtegi positiivset vastust. Nagu imeväel ilmusid välja hollandlased Elizabeth ja ta õde Anna-Marie, kes endale just Groningeni korteri ostsid ning mind seda vaatama kutsusid. Anna-Marie nimelt sõidab Austraaliasse praktikale ning nii on Elizabethile uut elukaaslast vaja.

Nii hakkame me Elizabethiga toredat korterit jagama. Mina hakkan olema ülemise korruse president ( minu kaks tuba (umbes 7 ruutu ja 20 ruutu) wc, vannituba) ja Elizabeth on alumise korruse (tuba, köök, esik ja rõdu) kuninganna. Täna sõitsingi Groningeni õekestega kohtuma ning korterit üle vaatama. Kuna E ja A said võtmed alles täna kätte, siis oli see korter põhimõtteliselt alles valge karp. Alguses oli küll üsna hirmuäratav kujutleda ennast valges karbis, aga õekesed hakkavad korterit nüüd usinasti disainima. Kahe nädala pärast, kui mina ja Elizabeth sisse kolime, pidi remont valmis olema ja mööbel sees. Internet kah. Loodame parimat. Igastahes on see Groningeni kinnisvara turul hea tehing (275 eurot kuu vrd sama palju ühikatuba), sest korter asub 15 minuti rattasõidu kaugusel keskusest, ilusas naabruskonnas, kenas majas ning sel on isegi kuur rattale ja suur rõdu! Ning me jagame seda kahekesi. Muidugi üks AGA on siin küll: nimelt pean välja kolima juba 20. mail, mil mul jääks teoreetiliselt kuu aega veel Groningenis õppida. Anna-Maria tuleb siis Austraaliast tagasi ning tahab oma osa korterist...Küsisin Anna-Marialt, et mis ta arvab, kui ma kuu aega seda väikest 7 ruudust tuba rendin, aga ta polnud sellest mõttest just väga vaimustunud ning ütles, et ainult siis, kui ma tõesti midagi ei leia. Samas pole sellepärast mõtet veel väga muretseda, sest maini on ju küllalt aega ja küll kuidagi ikka saab!!:)

Oi, ma ootan juba Groningeni kolimist! Olen vaimustuses - see on lihtsalt nii fantastiline ja muinasjutuline linn! Selline mõnusalt haaratav, samas mitte tüütu provintsilinn, ega ka mitte metropol. Jah, paljud on mulle seda varem maininud, aga nüüd veendusin ses ise.

Olen õnnelik, et lähen just Groningeni õppima, mitte ei jää Amsterdami. Mitte et mulle Amsterdam ei meeldiks. Meeldib küll. Sellega on sama nagu Istanbuliga - temast on loodud mingi kuvand, mis ei suuda Sind üllatada. Turistikas maakeeli. Samas, nagu mainisin eelmises postituses, siis ei ole mulle Amsterdam end veel avanud. Ootan juba nädalavahetust, mil saan uuele linnatuurile minna. Seekord on mind abistamas hästi vingelt disainitud ja koostatud raamat, kus on kogutud ainult linna kõige ägedamad paigad.

Fotol on tänav, kus elama hakkan ja maja, kus on minu tulevane korter. Lisasin ka korteriplaani.

Uued lõhnad.

Igal linnal on oma lõhn. Lõhn, mis tuleb Su riietele, lõhn mida eristad ainult siis, kui Sa seda linna avastad, või sellest mõnda aega eemal oled. Näiteks Istanbulis oli see odekolonni lõhn, mida mehed endale peale piserdasid ja millega käsi pesid. Amsteradmi lõhn on kanepi lõhn. Vähemasti südaöösel ja kesklinnas. Reede öösel sõitsime seltskonnaga Amsterdami. Tegelikult ma elangi Amsterdamis, aga mitte keskuses, vaid 20 minuti ja 2.40 euro kaugusel metrooga. Diemenis. Reede õhtut alustasime InHollandi ülikooli tudengite baaris, kus ma enda üllatuseks õlut jõin. Nii moe pärast, sest kõik jõid - tunnistan ausalt. Küsisin baarist küll siidrit, aga sellist jooki siin ei tunta - baarman pakkus mulle siidri pähe hoopis sidrunimahla. Mäletan, et esimese klaasi õlut jõin Tšehhis, kui tähistasin oma täisealiseks saamist - üldiselt ju eesti tüdrukud õlut ei joo.

Loomulikult oli üksjagu seltskonnast ka kanepi mõju all. Tundub, et osa välistudengitest naudib kohalikku ekstreemkultuuri täiega: tšehhi poiss Jarda ärkab igal hommikul hostelis Punaste Laternate tänaval, kus talle postituudid vastu vaatavad ja karjuvad "Discount, discount". Ma ei usu, et niisugune viisakas noormees prostituute kasutab, aga rohkem, või vähem tahtlik window-shopping - for sure;) Ameerika-Itaalia tüdruk Julije pakkus, et kui tahan, siis ta keerutab mulle ühe jointi ja näitab, kuidas suitsetada. Ütlesin viisakalt EI, aitäh.

Mingil hetkel otsustasime provintsibaarist lahkuda ja Amsterdami turismikeskuse ööelu kaema minna. Teate, kui külm siin on! Temperatuur jääb kuskil 3 kraadi juurde, mis Eestis ei ole ju külm! Asi on selles, et päeval sirab tavaliselt küll päike, aga õhtuti tõuseb tuul, mis võtab lihast ja luust läbi. Selline talumatu jahedus, võiks öelda. Linnas öösel jalutada oli seetõttu suhteliselt võimatu. Kõndisimegi külma trotsides ka punaste laternate valguses, kus möödujaid saatsid (raha) himurate prostituutide pilgud. Ma ei tea, miks mul hakkas kuidagi piinlik. Piinlik vist selle ees, et minu inimõed sellisel moel elatist teenivad. Ja kõik need üksildased mehed, kes lähedust, rahuldust, või kes-teab-mida ostavad...Selline maailm tõepoolest eksisteerib. Lonely Planet väidab, et Hollandis on umbes 1ooo prostituuti, kes väänlevad 380 aknal. Vaid 5% tüdrukutest on sündinud Hollandis, ülejäänud on imporditud, või end importinud. Naljakas, et selle sama tänavaga jookseb paralleelselt kanal, kus sirutavad end räpastena tunduvate prostituutide kontrastiks ilusad valged luiged....

Igastahes, kuskile ägedasse kohta me ei osanudki minna. Kuna olime nii kümnekeski, siis tekkis selline tobe karjaefekt, et pool tundi vaidlesime lõdisedes, et millisesse baari, või klubisse minna.

Lõpuks otsustas üldsus Iiri pubi kasuks. Jah, minu esimene õhtu Amsterdami kesklinnas lõppes Iiri pubis. Amsterdam ei ole ikka veel end mulle avanud!

Ik komm van Estland

Dag!

Miks ma õpin hollandi keelt, võiksite te küsida?

Keelt õpin just seetõttu, et sügavamini kohalikku kultuuri sisse piiluda ning lihtsalt vaatluse asmel ka osalusvaatlust teha. Hollandi keelt on ses mõttes tore õppida, et lihtsamate lausete puhul kirjapildis on nende sisu aimatav. Metoodiliselt on tunnid üles ehitatud nii, et keskendume keelte võrdlusele ning proovime seoseid luua. Meie õpetaja Joop on 55-aastane šarmante meesterahvas, kes räägib aegaliselt, ja kui mindagi ütleb, siis see on väga läbimõeldud ja keerutamata. Joop väitis, et kolme nädala pärast oskame juba vestluses osaleda ja kaasa rääkida. Let`s see.

Märkasin hollandlaste kohta juba teise olulise tunnusjoone: nagu on väga otsekohesed. Joop pani asjad paika: Rotterdam on väga kole linna ja kui sa lähed Rotterdami õppima, siis pead sellega arvestama. Kui Su nimi on Czhaba, siis see hollandlastele ei meeldi ning sa peaksid valima endale uue nime.

Niisugune ausus ja otsekohesus vajab natuke harjumist. Eriti neile tudengitele, kes tulevad "small-talk" riikidest nagu Itaalia või Hispaania. Ja see pole ainult Joop ning tema iseloom, vaid niisugust ebatavalist otseütlemist olen selle kahe päeva jooksul veelgi tähele pannud. Majutuskontoris pahandas üks tädi noormehega, kes ootas järjekorras parasjagu teenindatava tudengi selja taga. Noormees sai märkuse osaliseks, sest ta seisis vestlusele liiga lähedal - "We could have talked about intimate things," pahandas majutuse korraldaja. Ma ise poleks samuti selle peale tulnudki:). Samas on kohalike näol alatasa naeratus, kohtab sellist mõnusat boheemlaslikkust ning kõik ollakse valmis aitama, kui on mure!

Üldiselt on mul tunne, et olen inimdžunglis! Kõik need rattad, kanalid ja värvikad inimesed on hetkel veel lihtsalt liiga sürreaalne - pea on mõtteid täis, aga seda kõike on veel natuke liiga palju paari päeva jaoks!:)

A.
Amsterdam.

Amsterdamned

Auto-Lennuk-buss-lennuk-buss-rong-metroo-metroo-buss-buss - peaaegu riimis, eks.
Teate, mõtlesin, et lähen pärast kogu seda lõputut loksutamist magama, aga siis tuli meelde, et mul on ju BLOGI! Ja täna oli minu seikluse esimene päev. Tegelikult pole ma Hollandis teinud veel ühtegi suuremat sotsioloogilist avastust, piinlikku seiklust, või muud tähelepanuäratavat. R arvas, et küll ma jõuan veel tänase jooksul mitu korda nutta, aga seda pole juhtunud. Harjutasin juba salvavaid repliike, mida siinse majutuse korraldaja kontoris öelda, aga kui nägin hollandlaste avali olekut ja meeldivat naeratust, siis ma lihtsalt ei suutnud. Ühte asja ma olen esimese päevaga õppinud: hollandlaste EI on EI ja PUNKT. Pean oma väikeses ühiskonnas tekkinud kõik-on-võimalik mentaliteedi mõneks ajaks ära unustama (uskudes siiski, et kõik ON võimalik). Pealegi, olen ju kenasti oma 40 ruuduses suurte akende ja rõduga toas. Siiski küll vastu esialgset tahtmist võimalikult odavalt läbi ajada. Niisuguse luksusega võib isegi ära harjuda, olenemata sellest, et Groningenis, kuhu veebruaris edasi suundun, pole mul pole veel jätkuvalt sooja kohta.

Aga kõigest siinsest juba järgmises postituses. Ajakirjaniku hingega sotsioloogi-hakatis hakatis ei saa mitte vaiki olla!

Tänan tähelepanu eest,
A.
Amsterdam.