Nädal Groningenis

Viimane nädal on nii möödunud, et pole jõudnud suurt asjade kulgemise üle mõtiskledagi. Tundsin, et Amsterdamis hakkas juba tasapisi mingisugune elu kulgemise rütm ning väike rutiin tekkima, aga see sai Groningeni kolimisega taaskord purustatud. Amsterdami elule sai möödunud pühapäev õhtul ilus punkt pandud. Õppejõud kutsusid meid kogu kursusega restosse hollandi toite maitsma. Restorani nimi oli „Moeders“ (tõlkes emad) ja see oli tõeline elamusJ. Esiteks oli kohe interjöör väga gezellig (hollandlased kasutavad seda sõna väljendamaks hubasust ning kodusoojust), teiseks üllatas mind positiivselt hollandi köök ning kolmandaks oli mõnus viimast korda kogu rühmaga koos olla, hüvasti jätta ning tunda, et kolme nädalaga võib inimestesse armuda. Nüüd on mul praktiliselt igas hollandi piirkonnas keegi tuttav, kellele võib alati helistada, või külla minna.

Järgmisel hommikul pakkisin veel viimased asjad ning jätsime Amsterdami ja Echtensteiniga (meie tudengimaja nimi) hüvasti. Olime kõik üksmeelel, et siin veedetud aeg oli väga lahe ning läksime iga üks oma teed... Tegelikult tuli koos minuga Groningenisse veel 4 inimest: Tšehhi poiss Petr ja tüdruk Petra, saksa tüdruk Dani ning eesti tüdruk Liina. Olles lahkunud teistest kaaslastest ning teel uude keskkonda, tundsime järsku kõik, et oleme üksteisele olulised ning on hea, kui uues linnas on sõpru.

2,5 tundi rongisõitu ning pärastlõunal helistasingi oma uue kodu uksekella ning mind tervitas armsalt naeratav Elisabeth tee ja küpsistegaJ. Perekond van Harten oli minu uues kodus lausa imet teinud! Kui aus olla, siis meelestasin ennast ette minemaks pooleldi remonditud, tühja ning värvi järgi haisevasse korterisse. Van Hartenid olid aga väga ilusa remondi jõudnud kolme nädalaga teha ning kõik tundus just kui omal kohal olevat ning ainult mina olin sealt puuduJ. Kui aus olla, siis olen oma elukohaga rohkem, kui rahul. Minu kodust keskuseni ja oma osakonnani (mis asub kohe kesklinnas) on jalgsi kõigest 15 minutit, seetõttu pole ma ka ratta ostmisega kiirustanud.

Lisaks ilusale korterile sain kaasa ka uue sõbranna. Olen Elisabethist lausa vaimustuses! Oleme jõudnud koos kehva hollandi filmi ja seriaale vaadata, õhtusööke teha, Elisabethi sünnipäeva tähistada, Salsat tantsida, rattaga sõita (mina pakiraamil ja vastupidi), kududa ning lihtsalt maailma asjade üle arutada. E ei pea paljuks minuga ka veidi hollandi keelt rääkida ning ta laenas mulle hollandi keelseid lasteraamatuid ja koomikseid. Kuna ülikoolis on keelekursused tasulised, siis püüan veidi omal käel juurde õppida. Olen oma praeguse keeletasemega päris rahul, püüan niipalju kui võimalik hollandi keelt kasutada ning teesklen aeg-ajalt üsna edutult, et olen kohalikJ.

Sain endale ka enam-vähem tunniplaani paika – ootan põnevusega, sest homsest algavad loengud. Hetkel on meil vältamas sissejuhtav nädal ning ESN (erasmus student network) on igasugu üritusi korraldanud. Groningenis on praegu pea 200 välistudengit, kellega on meil ühised peod ja üritused olnud. Möödunud nädalal on tõesti väga palju asju juhtunud, millest võiks eraldi pikki sissekandeid kirjutada. Põhjus, miks ma pole bloginud on see, et olen olnud terve nädala infosulus. Ainus, millest tunnen kodus väga suurt puudust, ongi Internet. Õnneks saab see mure peagi lahendatud, sest internet saabub meie koju 19. veebruaril.

Mõned päevad on siin tõeliselt päikeselised ja kevadised olnud, samas on ilm küllalt heitlik, sest praegu sajab näiteks kerget lund. Jah, tean, et Eestis on tali ja lumiJ.

Väike fotoreportaaž meie elamisest:)