Rohkelt paljaid tisse ehk seiklused hollandi filmimaastikul

Mõtlesin, et panen kirja filmid, mida olen nende kuude jooksul vaadanud ja loon lühikese ülevaate, kui keegi peaks huvi tundma. Kokkuvõtteks võib öelda, et iga Hollandi film peab vähemalt ühe paari paljaid rindu näitama ja miskipärast on pea igas filmis üks agressiivne ning isepäine naistegelane :)

Turks fruit (1973) ehk Hollandi kuulsaima režissööri Paul Verhoeven`i meistriteos. Hollandi kõige vaadatuim film läbi ajaloo ning Oskari kandidaat. Kui midagi tõeliselt hollandi-pärast kogeda soovida, siis tuleks just sellest filmist alustada. Ilusad stseenid 70nendate Amsterdamis, armastus ja iha selle kõige ehedamal kujul. Filmi juures meeldiski mulle selle ausus ja elu lähedus - linateos räägib armastusest, aga on läägelt ilustamata näidates elu nii, nagu ta on. Iha, sünd, surm, kohatud olukorrad, haigus - kõik see ülimalt naturalistlikus keeles. Midagi filmigurmaanidele :).

Bride flight (2008) - nauditav näide Hollandi kaasaja filmikunstist. Filmi tegi minu jaoks eriliseks asjaolu, et selle tegevustik toimus suurelt jaolt Hollandi endises kolooniariigis Uus-Meremaal. Film räägibki kolmes hollandlannast, kes 50-nendatel Uus-Meremaale lendavad õnne otsima ja kelle elu seob saatuslikult üks mees. Filmi võlu seisneb hästi portreeritud karakterites. Tegelikul, kui aus olla, siis jäin selle filmi ajal magama 10 minutiks ja ärkasin metsiku köögi seksi-stseeni peale üles..."Ahha! Sellised need Hollandi filmid ongi!!:)," itsitasime teiste erasmuslastega kinosaalis. Filmi soundtrack`ist sai muide siin ülimalt populaarne raadio-hitt
Ilse DeLange - Miracle

Alles if liefde (2007) ehk hollandi "Love actually", varem vist olen oma blogis juba maininud. Mõnus huumor armastuse ning draama kombinatsioonis. Filmist kumab ka tänapäeva Hollandi elu-olu ning mentaalsus:).


Phileine zegt sorry (2003) - halva näitleja-tööga halb film. Filmis domineerib madalahäälne agressiivne hollandi naine. Muide "agressiivne madala-häälne hollandi naine" on üks karakteritest ka enamus teiste vaadatud hollandi filmides ja kindlasti levinud tegelaskuju otse Hollandi elust.

Liever verliefd (2003) ehk kohalik versioon halvast Hollywood`i komöödiast. Pikemalt ei peatuks :).

Zusje (1995) - ebamugavalt nihelema panev linatoes õest-vennast, kellevahelistes suhetes on kaheldavalt kõik normaalne. Mida veel võib arvata vennast, kes järjepidevalt ning perverssuseni kalduvalt oma õde filmib? Film ongi üles ehitatud võltsdokumentaalina läbi venna Martijni kaamerasilma. Huvitav lähenemine ja temaatika, ent kokkuvõttes siiski meeli ei erutanud.

De passievrucht (2003). Huvitav stoori: pärast oma naise surma ning oma 14- aastase pojaga üksi jäänud avastab pereisa, et on steriilne. Pereisa hakkab detektiiviks ning kõiki oma naise meestuttavaid külastades püüab lahendada küsimuse, kes on lapse isa? Vastus selgub muidugi filmi lõpus!

Loodan, et suve jooksul õnnestub veel miskit näha :)

Elu andestamatul karussellil

Pean häbiga tunnistama, et olen maailma halvim blogija! Võin nii palju, et pärast viimast sissekannet on nii mõndagi juhtunud. Peol käimine on rahvusvaheliste tudengite seas jälle hoogustunud, sest siinseid erasmuslasi valdavad juba äraminekumeeleolud. Olen vist viimased kaks nädalat sisemiselt stressist põlenud, sest mul on ääretult kahju, et see kõik lõppeb. Stress avaldub minu puhul suurenevas huvis toidu vastu ja töövõimetuses. Minu otsus suveks Hollandisse jääda mind ei päästa, sest kõik tudengid ju lähevad ära. Mina jään siia, üksi sinna saarele. See just ei lohuta ja teadmine, et need ajad ja need inimesed ei tule enam mitte kunagi tagasi, teeb ääretult kurvaks. „Tead, ma vaatasin veel mitu kuud oma sõprade Facebooki pilte ja nutsin pärast seda, kui mu Erasmus lõppes,“ ütles mulle hollandi poiss Percy, kes oli vahetusaastal Rootsis. Kodust Eestis oli lihtne lahkuda, aga siit ära minna ja koju tagasi tulla on vist üks raskem emotsionaalne katsumus üldse. Ma tean, et kui juba kord Eestis olen, tundub siin oldud aeg just kui unenägu, kauge mälestus, mida just kui ei olekski olnud. Inimesed ja kohad tunduvad samad, mina ise olen muutunud ja siis tuleb selle muutunud minaga edasi minna.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Jõudsin ilusatesse pruunidesse silmadesse jäägitult uppuda ja siis kõrvetada saada ja vanduda, et ma enam mitte kunagi ei armu. Jõudsin kolida ja Groningenis elukohta vahetada. Panin nimelt leivad ühte kappi oma siinse väga hea sõbra Tsehhi poisiga. Ei, me ei ole paar, seda olen ma pidanud siin mitu korda seletama. Petriga oleme Hollandi aja esimestest päevadest üksteisele siin vaheldumisi toeks olnud. Tundub nagu saatuse poolt määratud - "näed, siin on Sulle üks ilus Tšehhi poiss, kellel sa pead silma peal hoidma ja kes on sulle kaitseingliks!" Mina võõrustasin Petrit siis, kui tal koduvõtmed tuppa jäid ja ta mitu päeva koju ei saanud, olen talle siin isiklikuks psühholoogiks olnud, oleme veetnud veiniseid õhtuid elu asjade üle filosofeerides, koos rattaid parandanud, pidutsenud, pühapäeviti mitte millestki üksteisele süüa teinud, kui kõik asjad külmkapis on müstilisel kombel otsa saanud ja kõik toidupoed on kinni. Oleme vaielnud ja leppinud ehk väga headeks sõpradeks kasvanud.

No ja siis sain teada, et Petr, kellesse mul isegi kerge kiindumus oli, on teatavad kalduvused samasoolise iharusele, mis oli muidugi mulle kõike seletav üllatus. Samas see lihtsustab ilmselt temaga kooselamist ja hommikul pesu väel vannitoas kohtuda ei tundu kohmakas.. Mis veel? Avastasin oma lemmikkohviku Groningenis, jõudsin eksami edukalt sooritada, tõdesin mitmel korral, et kui tore on, et ma oskan hollandi keelt, õppisin purjelauaga surfimise ära. Sain teada, et minu väga lähedane inimene Eestis põeb ravimatut haigust... Olen palju asju teada saanud, palju õppinud.

Järgmisel nädalal pakin jälle. Siis algab minu Hollandis oleku saare-faas. Kuu aega Amsterdamis, 4 kuud Groningenis ja 3 kuud Amelandil tööl. Ma lähen jälle tundmatusse, ma ei tea, kes või mis mind seal ees ootavad. Ma tean, et mul on lennupilet 26. augustiks koju. Ja siis ma pean olema emotsionaalselt küps, et tagasi tulla. Aeg-ajalt mõtlen, et see on tegelikult minust üsna masohhistlik minna üksi sinna saarele – olen valmistunud halvimaks – nõmedateks inimesteks, tuulisteks ilmadeks, vastikule tööle, igavuseks ja igatsuseks.

Aga lohutan ennast sellega, et pärast 8 kuud Hollandis on mul ilmselt sellest kõigest nii kõrini, et ei jõua oodata Eestisse tagasi tulemist!

Järgmine postitus juba saarelt!

Katkiste rataste kuningriik

Minu jalgratta kurb statistika pärast 4 kuud Hollandis: 4 katkist rattakummi, 1 korda kett maha, 1 varastatud tagatuli ja ventiil ning 1 katkine esituli.

Kui jalgrattakumm juba 4. korda katki läks, siis otsustasin selle ise ära parandada. Meil on siin majas (nagu igas korralikus Hollandi elamises) tööriistad olemas, pealegi olen näinud, kuidas poisid kummi parandavad. Ühel kenal pühapäeval aias otsustaski väike feminist oma näpukesed õliseks teha. Kummi vahetamine osutus muidugi raskemaks, kui see kõrvalt vaatajana tundus ning pärast 10 minutit pusserdamist andsin tööjärje ikkagi noormehe kätte, kelle käes parandus kuidagi paremini ja lihtsamalt õnnestus.

Jalgratta-saaga on mind viinud kokku ka naabritega, kellest paar postitust tagasi kirjutasin. Naabrimees hakkas meiega juttu rääkima, kui mõni pühapäev tagasi minu maja ees Liina ratast parandasime. Parandus-töödega tegeles muidugi Liina Šveitsist külla tulnud noormees, kes kohe tööle rakendati ning meie L-ga tegelesime ergutustööga. Naabrimees andis meile lahkelt uue terve kummi, sest terve tema korter on jalgratta juppe täis. "I would have thrown it away, you know. Just ask, if you need anything for the bike," ütles mees. Nii osutus esmalt eelarvamustest tulenevalt jalgratta-vargaks tembeldatud naabrimees väga sümpaatseks ratta-ingliks.

Eile öösel pärast Kuninganna pidustustelt koju vändates otsustas mu helesinine ratsu taaskord trikke teha: seekord siis maha tulnud kett. Jalutasin oma sõnakuulmatu kaherattalise sõbraga kuuri ja lootes, et ehk on hommikuks kett iseenesest peale tulnud...Hommikul kuuri vaadates muidugi loodetud imet ei olnud juhtunud, aga õnneks tuli ratta-inglist naabrimees mulle taaskord appi. Mõned trikid - kruvi siia-sinna ja saigi parandatud. "Dank je vel en prettig Koninginnedag," tänasin meest ning sõitsin linna, et osa saada Kuninganna sünnipäeva trallist.

Virisev eestlane Hollandis

Hollandlaste toidukultuur: hamburger 24h otse seinast ehk FEBO

Tänu Elisabethile olen vist saanud rohkem kohalikega tuttavaks, kui ERASMUS elu seda tavaliselt võimaldab. Eelmisel nädalal otsustasin ühest tööotsast kinni haarata koos kohalike skautidega ja Elisabetiga. Nimelt olime koristusmeeskond superbike maailmameistri võistlustel Assenis. Kaks päeva päevitamist, hollandi keelt, palju maskuliinsust (mehed ja nende kaherattalised mänguasjad) ja prügi, natuke töötamist ja teenistust ning öö telgis. Minu jaoks oli muidugi super variant see, et sain keelt praktiseerida, raha teenid, päevitada, maailmameistri võistlustest osa saada + kohalikega suhelda. Ütlesin hollandlastele, et nad ei pea minu juures olekul inglise keele peale üle minema. Sain kenasti nii arusaamise, kui ka rääkimisega hakkama, aga õhtuks olin nii väsinud, et hollandlaste vestlus hakkas minust kauge kaarega mööda minema ning kõik hollandi keelsed sõnad keerlesid peas ja ma ei suutnud enam mitte midagi mõistlikku öelda. Teise päeva lõpuks tundus hollandi keel maailma kõige koledam keel ning mul läks juba nende fantastilist GHGHGHG häälikut kuuldes süda pahaks.

"Sul on lihtsalt hollandi keele üledoos. Sama juhutus minuga Šveitsis, kui veetsin kohalikega kohalikus keeles mitu päeva koos - lõpus hakkasin saksa keelt vihkama," kommenteeris minu Eesti sõbranna Liina, kui kurtsin talle oma kogemust.

Olen vist Hollandis elamisega jõudnud sinna faasi, kus kõik asjad siinses ühiskonnas ja inimeste puhul ei tundu nii vaimustavalt ägedad ning paratamatult tekib võrdlus Eesti ja eestlastega ning sageli tunduvad paljud aspektid Hollandis mõistetamatud, või Eestiga võrreldes negatiivsemad.

Näiteks hollandlased tunduvad kõige barbaarsemad ja koledamad inimesed laupäeva varahommikul Groningeni pubitänaval. Purjus ja läbutseva hollandlase suus saab GHGHG häälik kohe erilise kõla. Ja mille paganama pärast siin peavad peod algama kell 2 öösel? See ei ole mingi Hispaania, kus päeval on siesta ja õhtud pikad!!!

See on lihtsalt jube, kui palju rämpstoitu nad söövad! Hollandlaste mäkdonalts on FEBO, kus saab muuhulgas burgeritele ja kartulitele selliseid toredaid sööke nagu croquette, mis maitseb kehvasti ning on lihtsalt väga ebatervislik. Kes on Groningenis käinud, teab seda rahvamassi FEBO ees pubitänava nurgal...Siin olles ma saan aru, et eestlased ikkagi väärtustavad tervislikkust ja õiget toitumist. Terve päev nälgida ja õhtul hiiglama palju süüa - nii see siin käib.

Ja kui veel viriseda, siis ühe asja pean veel ära mainima - tualettides peab siin eranditult külma veega käsi pesema...

Olgu pärast niisugust negatiivset sissekannet igaks juhuks mainitud, et ma ikkagi jätkuvalt armastan Hollandit, hollandi keelt ja kultuuri!:)

Lendav hollandlane - ehk soodsaimalt Hollandisse

20. maini on mul Groningenis üürileping. Mis siis saab - ma ei tea!!? Kes tahab külla tulla tulla, kiirustagu.

Kõige soodsamalt ja seiklusrohkemalt saab Groningenisse Ryanairiga Bremeni kaudu. Näiteks mai kuus edasi-tagasi Riia-Bremen lähevad lennupiletid maksma kuskil 70 latti (1500 krooni). Sinna lisandub veel kaks Tallinn-Riia bussipiletit (400 krooni) ja Bremen-Groningen bussipilet, kaks piletit samuti kuskil 400 krooni. (Trantsport kokku 2300 krooni!) Et kõige soodsamad piletid saada, peab muidugi varakult tegutsema hakkama ning 70 latti lennupiletite eest pole Ryanairiga mitte kõige soodsam pakkumine. Näiteks, kui tahad augustis Hollandisse tulla, siis peab Ryanairile maksma kõigest 800 krooni ja siis maksad nii õhu- kui maatrantspordile kokku 1600 krooni kõigest!!

Riia kaudu tulemine tähendab seda, et päeva peab arvestama siia sõiduks ja päeva tagasi sõiduks. Ja öö bussis ning varajane lend! Samas, bussi ja lennu vahepeal saab näiteks Riias ja Bremenis ringi uidata:). Miks mitte külastada esimese linnana Hollandis Groningeni ja siis minna rongiga Amsterdami.

No ja siis on muidugi Airbaltic Tallinn-Amsterdam. Hetkeseisuga peab mai kuus edasi-tagasi piletite eest maksma ligikaudu 4500 krooni. Kui Groningenisse tulla, siis nii piletihinna, kui sõidule kulutatava aja suhtes pole vahet, kas tulla Amsterdamist, või Bremenist. Hollandi-siseste rongide kohta saab infot siit

Estonian Air : on varakult ette planeerimata (näiteks mai kuus) hirmkallis, aga näiteks varakult ära ostes augustis saab edasi-tagasi Tallinn-Amsterdam nii 3000 krooni koos kõikide maksudega. Soodsaimate pakkumiste otsimiseks on hea Estraveli kodukas

Esimest korda tehtud asjad

"Tegin laupäeval midagi, mida ma pole elu sees varem teinud. Nimelt külvasin lille seemneid peenrale!" kirjutas mulle eesti tüdruk Eestist. Nii tore on teha midagi sellist, mida Sa kunagi varem pole teinud - vaimustuda lihtsatest asjadest! Mulle meeldivad inimesed, kelles on sära, kes suudavad väikesi asju märgata ja neist rõõmu tunda!:)

Olen avastanud endas võime, mida nii paljudel inimestel polegi - oskus kergesti vaimustuda. Võiksin esimest korda kas või kodutu olla ja seda täieliku naudinguga praktiseerida. Vähemasti mõnda aega :). Naudin valel ajal vales kohas olemist. Mitte kuulumine teeb kergeks ja vabaks- Sa nagu vaataks pilvelt, mis maa peal toimub. Sa oled nagu eemal, hõljud ja vaatad enda ümber sagivaid inimesi, aga oled ometi füüsiliselt kohal. Välismaal elamisega vist nagu olekski nii. Sa nagu kuulud, aga ei kuulu kah. Ma tean, et kuskil on koht nimega Eesti, ma pean et see on MINU, aga praegu elan siin ja hõljun mõnda aega. Kohtun inimestega veidrates olukordades ja jätan siia-sinna jälgi endast, samas kui kohatud inimesed jätavad osa endast minusse.

Täna käisin esimest korda seinaronimise trennis. Mai lõpus lähen surfama :). Mõnikord mõtlen, et olen liiga püsimatu, sest tahan kogu aega midagi uut proovida ja ma ei suuda vilumuseni minna, sest hakkan igavust tundma. Rahutu hing otsimas pidevalt midagi. Rutiinist vaimustuda on vist juba kõrgem pilotaaž:).

Suvi!

Holland on õide puhkenud!