Elu andestamatul karussellil

Pean häbiga tunnistama, et olen maailma halvim blogija! Võin nii palju, et pärast viimast sissekannet on nii mõndagi juhtunud. Peol käimine on rahvusvaheliste tudengite seas jälle hoogustunud, sest siinseid erasmuslasi valdavad juba äraminekumeeleolud. Olen vist viimased kaks nädalat sisemiselt stressist põlenud, sest mul on ääretult kahju, et see kõik lõppeb. Stress avaldub minu puhul suurenevas huvis toidu vastu ja töövõimetuses. Minu otsus suveks Hollandisse jääda mind ei päästa, sest kõik tudengid ju lähevad ära. Mina jään siia, üksi sinna saarele. See just ei lohuta ja teadmine, et need ajad ja need inimesed ei tule enam mitte kunagi tagasi, teeb ääretult kurvaks. „Tead, ma vaatasin veel mitu kuud oma sõprade Facebooki pilte ja nutsin pärast seda, kui mu Erasmus lõppes,“ ütles mulle hollandi poiss Percy, kes oli vahetusaastal Rootsis. Kodust Eestis oli lihtne lahkuda, aga siit ära minna ja koju tagasi tulla on vist üks raskem emotsionaalne katsumus üldse. Ma tean, et kui juba kord Eestis olen, tundub siin oldud aeg just kui unenägu, kauge mälestus, mida just kui ei olekski olnud. Inimesed ja kohad tunduvad samad, mina ise olen muutunud ja siis tuleb selle muutunud minaga edasi minna.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Jõudsin ilusatesse pruunidesse silmadesse jäägitult uppuda ja siis kõrvetada saada ja vanduda, et ma enam mitte kunagi ei armu. Jõudsin kolida ja Groningenis elukohta vahetada. Panin nimelt leivad ühte kappi oma siinse väga hea sõbra Tsehhi poisiga. Ei, me ei ole paar, seda olen ma pidanud siin mitu korda seletama. Petriga oleme Hollandi aja esimestest päevadest üksteisele siin vaheldumisi toeks olnud. Tundub nagu saatuse poolt määratud - "näed, siin on Sulle üks ilus Tšehhi poiss, kellel sa pead silma peal hoidma ja kes on sulle kaitseingliks!" Mina võõrustasin Petrit siis, kui tal koduvõtmed tuppa jäid ja ta mitu päeva koju ei saanud, olen talle siin isiklikuks psühholoogiks olnud, oleme veetnud veiniseid õhtuid elu asjade üle filosofeerides, koos rattaid parandanud, pidutsenud, pühapäeviti mitte millestki üksteisele süüa teinud, kui kõik asjad külmkapis on müstilisel kombel otsa saanud ja kõik toidupoed on kinni. Oleme vaielnud ja leppinud ehk väga headeks sõpradeks kasvanud.

No ja siis sain teada, et Petr, kellesse mul isegi kerge kiindumus oli, on teatavad kalduvused samasoolise iharusele, mis oli muidugi mulle kõike seletav üllatus. Samas see lihtsustab ilmselt temaga kooselamist ja hommikul pesu väel vannitoas kohtuda ei tundu kohmakas.. Mis veel? Avastasin oma lemmikkohviku Groningenis, jõudsin eksami edukalt sooritada, tõdesin mitmel korral, et kui tore on, et ma oskan hollandi keelt, õppisin purjelauaga surfimise ära. Sain teada, et minu väga lähedane inimene Eestis põeb ravimatut haigust... Olen palju asju teada saanud, palju õppinud.

Järgmisel nädalal pakin jälle. Siis algab minu Hollandis oleku saare-faas. Kuu aega Amsterdamis, 4 kuud Groningenis ja 3 kuud Amelandil tööl. Ma lähen jälle tundmatusse, ma ei tea, kes või mis mind seal ees ootavad. Ma tean, et mul on lennupilet 26. augustiks koju. Ja siis ma pean olema emotsionaalselt küps, et tagasi tulla. Aeg-ajalt mõtlen, et see on tegelikult minust üsna masohhistlik minna üksi sinna saarele – olen valmistunud halvimaks – nõmedateks inimesteks, tuulisteks ilmadeks, vastikule tööle, igavuseks ja igatsuseks.

Aga lohutan ennast sellega, et pärast 8 kuud Hollandis on mul ilmselt sellest kõigest nii kõrini, et ei jõua oodata Eestisse tagasi tulemist!

Järgmine postitus juba saarelt!