Üks pilet mitteturistiks, palun!

Olen tähele pannud, et enamasti võib reisida kaht moodi - kui turist või rändur.

Näiteks klassikaline turist. Turistid on vallutanud peatänavate hirmkallid kohvikud ja hotellid, turistid satuvad mõnikord mõttetutesse muuseumidesse ja ekskursioonidele, turistide käest küsivad taksojuhid turistihinda jne. Paradoksaalsel kombel satub turist ikka turistikatesse, kuigi tema eesmärk on saada teada kohaliku kultuuri kohta. Või ka tegelikult mitte. Turisti eesmärk polegi sageli kohaliku elu-oluga tutvumine, vaid lihtsalt meelelahutus, odav õlu, või miski muu. Ja siis ta näitab kodus olles oma sõpradele-tuttavatele videot hotelli basseini ääres, fotosid peaväljaku kuulsaima kuju juures ning kõik ahhetavad, kui pruuniks turist oma naha sai.

Olen kaks suve maailmas ringi rännanud ning oma reisidel olen püüdnud võimalikult vähe olla eespool kirjeldatud klassikaline turist, vaid rändur. Rändamise märksõnad on seljakott, Lonely Planet, hostelid, kohalikega suhtlemine, eelarve, spontaansus ja teadlik turistikate vältimine. Niisugune reisimine kätkeb endas sügavamat eesmärki -saada osa kohalikust kultuurist ja tuua tükike sellest enda hinges ja kogemuses kodumaale kaasa.

Olen nüüd rohkem kui kaks nädalat Hollandis elanud. Ma pole turist, ega rändur ja ma pole ka kohalik. Olen välismaalane, kes peab ikka teatud asjade eest rohkem maksma kui kohalik. See on paratamatus. Olen teinud lolle kulutusi, sest olen välismaalane. Olen joonud kohvi peatänava kohvikus ja käinud mõttetus muuseumis. Need, kes on välismaal elanud, ilmselt teavad, et mida lühemat aega võõras riigis pesitseda, seda suhteliselt rohkem raha kulub. Ma ei taha mõelda, kui palju raha mul on Amsterdamis kulunud, aga tean et see on investeering. Et saada kohalikega enam-vähem võrdsele positsioonile, tulebki investeerida. Tuleb õppida keelt ning teha valesid tegusid, millest siis õppida.

Reedel sõitsin soome tüdruku Eeva jalgrattaga. Naeratasin ja inimesed naeratasid mulle. Ühtäkki ma ei tundnudki ennast välismaalasena, sest Amsterdamis on niipalju välismaalasi, et nad moodustavadki kohalikud elanikud. Kui Sul on Amsterdamis jalgratas ja aadress, siis oledki peaaegu nagu kohalik:).

Ahjaa. Katkise kummi lugu ka! Kui ma jalgrattaga sõitsin, siis juhtus üks väike seiklus. Klassika: kumm läks katki! Õnneks juhtus see kohalikul kaubanduslalal ning leidsin kohalike abiga väga kiiresti rattaparanduse töökoha. Paradoksaalsel kombel oli mul ainult 7 eurot kaasas, sest ma ei tahtnud rahakotti kaasa võtta. Siit ka õppetund: alati kodust välja minnes peab rohkem raha (või pangakaart) kaasas olema, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda! Igastahes astusin töökotta sisse, aimamata kui palju kummi parandamine siinmail üldse maksta võib. Õnneks tervitasid mind abivalmilt kolm toredat töömeest. Üks töömeestest (pealik ilmselt) väitis, et tavaliselt läheb niisugune töö maksma 9 eurot, aga nad on nõus mulle vastu tulema ja niipalju võtma, kui mul kaasas on. Nii parandasidki mehed kibekiirelt katkise koha ning viisin laenatud ratta tervelt Eevale tagasi. Et õnnelik õnnetus seekord:).

Fotojäädvustus Haarlemist kõneleb enda eest!:)