esmaspäev, 16. märts 2009

Inimuurija tegutseb jälle

Hollandi kodud on inimakvaariumid. Ja see on ühele luurajale ainult tema töö lihtsustamine. Täna tulin ratas käekõrval trennist koju, sest õhtu oli ilus ja kartsin politseid (unustasin vilkuva tagatule maha ning tuleta sõitmise eest vahele jäädes saaks must siin peaaagu kriminaal). Hollandi kodud avanevad õhtuti kui väljas on pime, korterites valge ja nii tungivad kodud tänavale. Tabasin ennast mõttelt, et tegelikult on hollandlased ikkagi oma tasasel moel eputajad. Õhtul on kodudel kardinad eest ja nii saavad ilusad kodud ööpimeduses särada.

Esimesel päeval ülikoolis rääkis lektor meile sellest, et hollandlastele ei meeldi end upitada ja teistest paremaks pidada. Et peaminister ei häbene rattaga tööl käia ning ülikooli õppejõud suhtlevad üliõpilastega kui võrdsetega. Tegelikult mulle väga meeldib niisugune mentaliteet. Loomulikult ma olen eestlane ja mulle aeg-ajalt ikkagi meeldib eputada, aga siin olles tunnen suuremat vabadust olla mina ise. "Groningen on linn, kus kõik saavad olla need, kes nad on," tõdes eesti keelt kõnelev hollandi tüdruk, kellega kohvitasime. Mulle jäi see mõte meelde, sest just nii täpselt ongi. Eestis on tõesti mingisugune surve kellelegi alati midagi tõestada...Ma ei tea, mis see täpselt. on. No näiteks kas või reklaamid, mis nagu me teame tegelikkust kujundavad ja peegeldavad. Ma tõesti ei ole siin kohanud suuri tänavaplakateid, kus ilutseb mõni poolpaljas ahvatlev neid (minu filosoofia õppejõud T. Viik tegi loengus märkuse, et kõikidel reklaamplakatitel on naistel üks, orgasmi teesklev ilme. Kõnni ringi ja vaata, just täpselt nii ongi!). Nojaa..ja ratta-teema on ikka hästi äge! Ma arvan, et see teeb inimesed üksteisele vahetumaks ja lähedasemaks. Hollandlastel jagavad kõik üht saladust: neil on odavad rattad!

Samas on siin ka disco-klubid ja show-off ja bling-bling veljed...Näiteks kui Eesti poiss R siin käis, siis loomulkult ta vaatas kohalikku autosid ja rääkis mulle kõigest sellega seonduvast. Muidugi kumises see kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga meelde jäi vägagi sotsioloogiline tähelepanek, et autodel on siin edevad veljed. Jääb vaid tõedada, et inimloomuses on tahe ihaldada ilusaid asju, lihtsalt osad näitavad seda rohkem teised vähem välja.

Inimluuraja märkas veel, et meie naabrite sisehoovis toimub miskit kahtlast. Aed on rattajuppe täis ja kaks meest tegutsevad agarasti rataste monteerimise ja demonteerimisega. Ma pole siiani kindel, kas see on midagi kriminaalset või mitte.

Järgmiste piilumisteni!



Kus hollandlased oma jalgrattad saavad? Osadel puudel lihtsalt kasvavad!

4 kommentaari:

Risto ütles ...

üks eesti poiss R :D

Risto ütles ...

noh, kirjuta veel :P

Marili ütles ...

Tere, Age!
Mis ma oskan öelda... ?! täpselt nii ongi nagu sa kirjeldasid siinset Hollandi elu.
Veidi on juba tunne, et olen kohalik, samas seda vabadust ma veel päris saavutanud ei ole.
Rattaga peole - peolt koju: pole probleem!
Mehed võiksid tõesti olla mingi poole pealt vaadatuna supermodellid, kuid miski häirib. Ja tead, nad on kõik ühte nägu. Ma avastasin, et ei suuda neil vahet teha.

Igatahes on väga meediv lugeda, et keegi mõtleb natuke sarnaselt minuga. Algul arvasin, et saan ise millestki valesti aru, aga võib-olla oleme siiski lihtsalt eestlased, kes sattusid Hollandisse. Kes teab.
Üritan ka ise blogida, aga minust halvemat blogijat ei ole... kui lähed, siis veendud ise! :)

http://www.marili-amsterdam.blogspot.com/

Toredat kevade tulekut, täna juba 21 kraadi!

Marili


p.s. mina sain trahvi rattaga inimtühjal tänaval punase tulega jalakäijatetee ületamise eest. 60 eurot!

Risto ütles ...

AGe, blogi veel.
palun. :)