Juhuslikult kohatud inimesed

Seiklused Utrechtis

Suure reede hommikul ärkasin tänavamüra peale tudengiühikas Utrechtis. Tõmbasin akendelt kardinad eest ning avastasin, et Utrechtis on päev alanud ning päikene paistab eriti ereldalt. Avasin kõrval toa ukse, et vaadata, kas Austria poiss Gloobus on juba ülesse äraganud.

Vänge tubakalõhn tungis ninasse ning Gloobus ei ilmutanud ärkamise märke. Tegin voodi korda, pakkisin asjad kokku ning jätsin Gloobusele kirja tänudega öömaja eest. Varahommikul olid ülejäänud meie seltskonnast: Austria poisid Marek ning Roland ning venelanna Tanja juba teele asunud, sest Roland pidi Saksamaal lennuki kinni püüdma ning Marek ja Tanja jätkasid oma euro-tripi. Võõrustasin Marekit, Tanjat ning Rolandit Groningenis ning sõitsin nendega järgmisel päeval pärast eksamit Utrechti kaasa.

Õhtul jõudsime Utrechti, kohtusime Mareki sõbra Utrechtis õppiva Gloobusega, kes meid oma ühikasse juhatas. Jõudsime õigel ajal ja saime osa Lihavõtte õhtusöögist ühikas. Nii 20 inimest oli ühte kööki kogunenud ning Itaallased kokkasid kõigile pastat. Loomulikult läksime ka ööelu kaema ning Gloobus tegi meile linna/pubi tuuri. Pean tõdema, et Utrecht on kindlasti ägedam linn kui Groningen! Järgmisel päeval kondasin üksi Utrechtis ringi. Suur reede - selle kevade soojeim päev tõi lühikesed varrukad, päikeseprillid ja rohkelt inimesi linna. Ostsin hommikusöögi ja maandusin pingil kanali ääres, kus ka teised kohalikud ja vähem kohalikud ilusat hommikut nautisid.

Osade nimestega kohtudes Sa tead, et ei näe neid enam kunagi ja nii ka juhtub. Sulle meeldib see persoon just sellel hetkel ja selles olukorras ja uute ühiste kohtumiste korraldamine tunduks selle spontaansuse ära rikkumine, mis teid kokku viis. Hollandis elamine on mind viinud kokku paljude inimestega, kellega ma tõenäoliselt mitte kunagi enam ei kohtu. Samas võib teinekord saatus oma töö teha ja inimesed uuesti kokku viia ning esmapilgul juhuslikust kohtumisest võib saada elu-aegne sõprus...

Utrechtis kanali ääres einestades kõnetas mind Bosnias sündinud ja Hollandis üles kasvanud Andrei. Kuna olin Utrechtis üksi jäetud, ei pannud ma pahaks võõraga veidi juttu ajada. Jutustasime Andreiga Eestist ja Bosniast ning peagi liitusid meiega Andrei sõbrad. Poisid segasid kanepi ja hašiši ning tubaka. "Wheat gets you stoned, but hašiš gets you high," selgitas Andrei mulle kahe mõnuaine erinevust. Nii sattuski sotsioloog otse aktsiooni keskele - väljale. Ettepanekule suitsetada koos nendega, ütlesin muidugi ei. Kuigi kanepi suitsetamine on avalikult keelatud, nägin sellel päeval veel ühe korra, kuidas seda siiski ilusa ilmaga rahvarohketes kohtades tehakse.