Esimesel päeval ülikoolis rääkis lektor meile sellest, et hollandlastele ei meeldi end upitada ja teistest paremaks pidada. Et peaminister ei häbene rattaga tööl käia ning ülikooli õppejõud suhtlevad üliõpilastega kui võrdsetega. Tegelikult mulle väga meeldib niisugune mentaliteet. Loomulikult ma olen eestlane ja mulle aeg-ajalt ikkagi meeldib eputada, aga siin olles tunnen suuremat vabadust olla mina ise. "Groningen on linn, kus kõik saavad olla need, kes nad on," tõdes eesti keelt kõnelev hollandi tüdruk, kellega kohvitasime. Mulle jäi see mõte meelde, sest just nii täpselt ongi. Eestis on tõesti mingisugune surve kellelegi alati midagi tõestada...Ma ei tea, mis see täpselt. on. No näiteks kas või reklaamid, mis nagu me teame tegelikkust kujundavad ja peegeldavad. Ma tõesti ei ole siin kohanud suuri tänavaplakateid, kus ilutseb mõni poolpaljas ahvatlev neid (minu filosoofia õppejõud T. Viik tegi loengus märkuse, et kõikidel reklaamplakatitel on naistel üks, orgasmi teesklev ilme. Kõnni ringi ja vaata, just täpselt nii ongi!). Nojaa..ja ratta-teema on ikka hästi äge! Ma arvan, et see teeb inimesed üksteisele vahetumaks ja lähedasemaks. Hollandlastel jagavad kõik üht saladust: neil on odavad rattad!
Samas on siin ka disco-klubid ja show-off ja bling-bling veljed...Näiteks kui Eesti poiss R siin käis, siis loomulkult ta vaatas kohalikku autosid ja rääkis mulle kõigest sellega seonduvast. Muidugi kumises see kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga meelde jäi vägagi sotsioloogiline tähelepanek, et autodel on siin edevad veljed. Jääb vaid tõedada, et inimloomuses on tahe ihaldada ilusaid asju, lihtsalt osad näitavad seda rohkem teised vähem välja.
Inimluuraja märkas veel, et meie naabrite sisehoovis toimub miskit kahtlast. Aed on rattajuppe täis ja kaks meest tegutsevad agarasti rataste monteerimise ja demonteerimisega. Ma pole siiani kindel, kas see on midagi kriminaalset või mitte.
Järgmiste piilumisteni!
Kus hollandlased oma jalgrattad saavad? Osadel puudel lihtsalt kasvavad!
