Minu Eesti

"Head sõbrapäeva ja tähista vabariigi aastapäeva ikka ka:)" - just niisuguse kaardi leidsin oma Groningeni kodu postkastist koos aasta esimese noosootöö ajalehega Aken, mis enne uue peatoimetaja tööle asumist oli kaua aega minu laps. Appi, mul olid maailma parimad töökaaslased!! ENL - Eesti Noorteühenduste Liit - ja selle meeskond on kõige ägedam üldse!!:) Ilma liialdusteta ja tervitused neile, kes ennast puudutatuna tunnevad:).

Teate, ma mõnes mõttes igatsen seda Tallinna rutiini, et hommikul kooli, siis lõuna ja tööle ning mõnikord vastupidi! Ja kõik inimesed minu ümber tormasid koos minuga. Tallinn on kiirustavate sammude rahutu linn. Umbes 180 000 elanikuga Groningen võngub hoopis teises rütmis ja mina koos oma keskkonnaga.

Kui mul veel internetigi siin korteris polnud, võisin tundide kaupa niisuguseid asju teha, milleks mul kunagi pole aega olnud. Näiteks köögis süüa teha, rahulikult nõusid pesta, uurida kuidas siinne prügimajandus toimib, raamatukogus 5 tundi õppida, Elisabethiga tunde teed juua ning juttu ajada.

Pühapäeval näiteks veetsin õdusa pärastlõuna koos naabritega. Nimelt korraldas meie naabruskonna ühing elanikele ekskursiooni, et oma kodutänavate ja naabritega rohkem tuttavaks saada. Umbes 3 tundi hollandi keelt ja teesklemist, et saan aru, millest räägitakse. Oskan see-eest kenasti naeratada ja tagajärjeks mitu komplimenti, et räägin nii hästi hollandi keelt!:):) Enamus kohale tulnud naabritest (või tegelikult kõik peale minu ja Elisabethi) olid küll pensionärid, aga teate, ma oskan erinevaid subkultuure hinnata. Süüa sai ka! Lõunaks oli hollandipärane hernesupp musta leivaga. Kõlab nagu Eestis? Just, maitses ka nagu Eestis! Võtsin kaks portsu.

Ekskursioonil sain teada, et elan kunstike linnajaos (Schilders buurt), mis on üks arhitektuuriliselt mitmekesisem ja avaliku ruumi kunsti hulga poolest ilusaim linnajagu Groningenis. Enamus siinseid maju on ehitatud pärast Teist maailmasõda, kui hollandlasi valdasid uue alguse positiivsed emotsioonid. Meie naabruskonnas on ka pagaritehas, kust võib värskeid küpsetisi osta.

Kui minna tagasi selle postituse algusesse, siis arvake, kuidas Hollandis Eesti vabariigi aastapäeva ja vastlapäeva tähistatakse? Loomulikult Eesti õhtuga koos teise eestlase, kartulupudru ja vastlakuklitega ning ühe tšehhi, ühe sakslase, ühe uusmeremaallasega, kes sellest kõigest osa said. Foto selle tõestuseks.

Jalgrattur Hollandis

Nüüd kuulun ka mina nende klubisse, kes öösel kell 4 peolt rattaga koju kimavad:)

Nädal Groningenis

Viimane nädal on nii möödunud, et pole jõudnud suurt asjade kulgemise üle mõtiskledagi. Tundsin, et Amsterdamis hakkas juba tasapisi mingisugune elu kulgemise rütm ning väike rutiin tekkima, aga see sai Groningeni kolimisega taaskord purustatud. Amsterdami elule sai möödunud pühapäev õhtul ilus punkt pandud. Õppejõud kutsusid meid kogu kursusega restosse hollandi toite maitsma. Restorani nimi oli „Moeders“ (tõlkes emad) ja see oli tõeline elamusJ. Esiteks oli kohe interjöör väga gezellig (hollandlased kasutavad seda sõna väljendamaks hubasust ning kodusoojust), teiseks üllatas mind positiivselt hollandi köök ning kolmandaks oli mõnus viimast korda kogu rühmaga koos olla, hüvasti jätta ning tunda, et kolme nädalaga võib inimestesse armuda. Nüüd on mul praktiliselt igas hollandi piirkonnas keegi tuttav, kellele võib alati helistada, või külla minna.

Järgmisel hommikul pakkisin veel viimased asjad ning jätsime Amsterdami ja Echtensteiniga (meie tudengimaja nimi) hüvasti. Olime kõik üksmeelel, et siin veedetud aeg oli väga lahe ning läksime iga üks oma teed... Tegelikult tuli koos minuga Groningenisse veel 4 inimest: Tšehhi poiss Petr ja tüdruk Petra, saksa tüdruk Dani ning eesti tüdruk Liina. Olles lahkunud teistest kaaslastest ning teel uude keskkonda, tundsime järsku kõik, et oleme üksteisele olulised ning on hea, kui uues linnas on sõpru.

2,5 tundi rongisõitu ning pärastlõunal helistasingi oma uue kodu uksekella ning mind tervitas armsalt naeratav Elisabeth tee ja küpsistegaJ. Perekond van Harten oli minu uues kodus lausa imet teinud! Kui aus olla, siis meelestasin ennast ette minemaks pooleldi remonditud, tühja ning värvi järgi haisevasse korterisse. Van Hartenid olid aga väga ilusa remondi jõudnud kolme nädalaga teha ning kõik tundus just kui omal kohal olevat ning ainult mina olin sealt puuduJ. Kui aus olla, siis olen oma elukohaga rohkem, kui rahul. Minu kodust keskuseni ja oma osakonnani (mis asub kohe kesklinnas) on jalgsi kõigest 15 minutit, seetõttu pole ma ka ratta ostmisega kiirustanud.

Lisaks ilusale korterile sain kaasa ka uue sõbranna. Olen Elisabethist lausa vaimustuses! Oleme jõudnud koos kehva hollandi filmi ja seriaale vaadata, õhtusööke teha, Elisabethi sünnipäeva tähistada, Salsat tantsida, rattaga sõita (mina pakiraamil ja vastupidi), kududa ning lihtsalt maailma asjade üle arutada. E ei pea paljuks minuga ka veidi hollandi keelt rääkida ning ta laenas mulle hollandi keelseid lasteraamatuid ja koomikseid. Kuna ülikoolis on keelekursused tasulised, siis püüan veidi omal käel juurde õppida. Olen oma praeguse keeletasemega päris rahul, püüan niipalju kui võimalik hollandi keelt kasutada ning teesklen aeg-ajalt üsna edutult, et olen kohalikJ.

Sain endale ka enam-vähem tunniplaani paika – ootan põnevusega, sest homsest algavad loengud. Hetkel on meil vältamas sissejuhtav nädal ning ESN (erasmus student network) on igasugu üritusi korraldanud. Groningenis on praegu pea 200 välistudengit, kellega on meil ühised peod ja üritused olnud. Möödunud nädalal on tõesti väga palju asju juhtunud, millest võiks eraldi pikki sissekandeid kirjutada. Põhjus, miks ma pole bloginud on see, et olen olnud terve nädala infosulus. Ainus, millest tunnen kodus väga suurt puudust, ongi Internet. Õnneks saab see mure peagi lahendatud, sest internet saabub meie koju 19. veebruaril.

Mõned päevad on siin tõeliselt päikeselised ja kevadised olnud, samas on ilm küllalt heitlik, sest praegu sajab näiteks kerget lund. Jah, tean, et Eestis on tali ja lumiJ.

Väike fotoreportaaž meie elamisest:)

Nad on nagu hiiglased!!!!

"Dutch women are like a giants!", imestas tšehhi poiss Petr. "I mean, I like tall girls, but they are really BIG!" kurtis Petr, et ta elab hiiglaste riigis. Jah, siis on tõesti palju väga pikki inimesi. Uurisin järgi, et keskmine hollandi mees on meeter ja 85 cm pikk ja naine meeter 72. Kui eestis tunnen ennast keskmiselt palju pikema olevusena, siis siinsete keskmiste standardite järgi olen mina vaid veidi pikem, kui keskmine hollandi naine...

"Dutch men are like elians," kommenteeris rootsi tüdruk Anna. Tulnukate all mõtles ta seda, et oma pikkuse ja lokikestega võiksid hollandi mehed ju olla üldiste standardite järgi ilusad, samas, kui hakkad mõnda lähemalt silmitisema, siis hakkab midagi häirima: kas kuidagi sobimatu nina kogutervikus, või kohatult mõjuv vanaisa roosaruuduline froteesärk....

Kui Petr kurtis, et ilusaid tüdrukuid siin väga ei olegi, ning Anna arvas, et hollandi mehed on tulnukad, siis mina nii enesekindlalt midagi põhjapanevat ei väidaks.

Mis hollandlaste puhul on tõeliselt nunnu, on nende sageli heledad krussilised juuksed. Riietusstiil on Eesti standardite järgi kindlasti pigem lohakas, või hooletu - no selline, millega on ikka mõnus rattaga ringi vurada. Ühelt poolt mulle meeldib selline mõnus boheemlaslikkus, teisalt jällegi puudub neis selline naiselikkus, või meeste puhul mehelikkus ja hoolitsetuse joon. Samas nagu igas riigis on ju igasuguseid inimesi ja niimoodi keskmistada on tegelikult alatu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, et eile käisin tõelisel Amsterdami peol! Esiteks oli peole minek juba paras seiklus. Alguses metroo ja siis praamiga teisele poole lahte, kus maabusime kuskil sadama-tehaste piirkonnas. Praami peal olidki peamiselt need inimesed, kes sinna samasse peole edasi läksid. Ja pidu oli kolmel rindel seisvas laevas. Atmosfäär oli selline veits alternatiiv, sest muusika oli trumm ja bass ning reggae. Kuigi ma pole selle subkultuuri inimene, siis mulle meeldis ikkagigist ning koos nüüdseks juba sõpradega (meie keelekursuse inimestega) oli väga äge!

Mis on eriti freaky on see, et kohalikud käivad peol jalgratasega. Et pargivad ratta klubi ette ning pärast kimavad kas või hommikul kell 4 koju. Aga tegelikult polegi ju siin midagi imestada - see on lihtsalt meie ühiskonnas üsna tavatu:).