Viimased päevad Amsterdamis

Teadmine, et esmaspäeval kolin Amsterdamist Groningenisse elama, on jalakesed kiiresti-kiiresti käima pannud, et võimalikult palju siit linnast veel endasse ahmida. Nii on viimased päevad möödunud muuseumides ja väljasõitudel. Et reede oli meil vaba päev, alustasime kohe hommikul muuseumi ringkäiku. Väga praktiline ost oli Hollandi muuseumide kaart, millega saab terve aasta erinevatesse muuseumidesse tasuta, või erihinnaga. Kui aus olla, siis pole ilmselt minu näol tegemist just kõige suurema muuseumi friigiga - aga Rembrandt, Hals, Gogh jt maailmakuulsused - neid ju lausa peab siin olles oma silmaga kaema! Kuigi Rijksmuseum ei suutnud väga palju emotsioone tekitada, oli tore oma silmaga näha Rembrandti hiigelsuurt "Öist vahtkonda", mis mõjus võimsalt küll!

Päris põnevaks osutus Hollandi eliitperekonna Van Loonide majamuuseum, mis oli 17. sajandist küllalt autentsena säilinud. Sellistes kunagistes glaamuurielamistes hakkab mul alati film silme ees jooksma, kus kujutlen, kuidas daamid punastel vaipadel suurte kleidi sahisedes liikusid, teenijad köögis askeldasid ning härrad äriasju korraldasid... ja miks mitte olla ise selle filmi peaosas, ilusaid kleite kanda ja rohkeid armuafääre korraldada!

Eile õhtul käisin arhitektuurimuuseumis ja sattusin ühe näituse avamisele. Minuga liitus eesti poiss Tauri, kellega kohtumine oli ses mõttes sümboolne, et ta oli lõpetanud oma ERASMUS poolaasta Groningenis ning sõitis öösel Tallinnasse...Algul mõtlesime Tauriga kuskile kohvikusse minna, aga näituse avamisel oli elav muusika, põnevad inimesed ja vein pealekauba...nii et jäime tunnikeseks sinna vestlema. Koju tagasi jõudes ootasid mind ees kokkavad korterikaaslased. Saksa poiss Michael tegi keele alla viivat punase karri kana hõrgutist. Kokkavad mehed on vaatepilt omaette!:)

Õhtu lõppedeks vaatasime veel Rootsi režissööriLukas Moodyssoni filmi "Together", mis oli üle pika aja üks ägedamaid filme, mida olen näinud!

Üks pilet mitteturistiks, palun!

Olen tähele pannud, et enamasti võib reisida kaht moodi - kui turist või rändur.

Näiteks klassikaline turist. Turistid on vallutanud peatänavate hirmkallid kohvikud ja hotellid, turistid satuvad mõnikord mõttetutesse muuseumidesse ja ekskursioonidele, turistide käest küsivad taksojuhid turistihinda jne. Paradoksaalsel kombel satub turist ikka turistikatesse, kuigi tema eesmärk on saada teada kohaliku kultuuri kohta. Või ka tegelikult mitte. Turisti eesmärk polegi sageli kohaliku elu-oluga tutvumine, vaid lihtsalt meelelahutus, odav õlu, või miski muu. Ja siis ta näitab kodus olles oma sõpradele-tuttavatele videot hotelli basseini ääres, fotosid peaväljaku kuulsaima kuju juures ning kõik ahhetavad, kui pruuniks turist oma naha sai.

Olen kaks suve maailmas ringi rännanud ning oma reisidel olen püüdnud võimalikult vähe olla eespool kirjeldatud klassikaline turist, vaid rändur. Rändamise märksõnad on seljakott, Lonely Planet, hostelid, kohalikega suhtlemine, eelarve, spontaansus ja teadlik turistikate vältimine. Niisugune reisimine kätkeb endas sügavamat eesmärki -saada osa kohalikust kultuurist ja tuua tükike sellest enda hinges ja kogemuses kodumaale kaasa.

Olen nüüd rohkem kui kaks nädalat Hollandis elanud. Ma pole turist, ega rändur ja ma pole ka kohalik. Olen välismaalane, kes peab ikka teatud asjade eest rohkem maksma kui kohalik. See on paratamatus. Olen teinud lolle kulutusi, sest olen välismaalane. Olen joonud kohvi peatänava kohvikus ja käinud mõttetus muuseumis. Need, kes on välismaal elanud, ilmselt teavad, et mida lühemat aega võõras riigis pesitseda, seda suhteliselt rohkem raha kulub. Ma ei taha mõelda, kui palju raha mul on Amsterdamis kulunud, aga tean et see on investeering. Et saada kohalikega enam-vähem võrdsele positsioonile, tulebki investeerida. Tuleb õppida keelt ning teha valesid tegusid, millest siis õppida.

Reedel sõitsin soome tüdruku Eeva jalgrattaga. Naeratasin ja inimesed naeratasid mulle. Ühtäkki ma ei tundnudki ennast välismaalasena, sest Amsterdamis on niipalju välismaalasi, et nad moodustavadki kohalikud elanikud. Kui Sul on Amsterdamis jalgratas ja aadress, siis oledki peaaegu nagu kohalik:).

Ahjaa. Katkise kummi lugu ka! Kui ma jalgrattaga sõitsin, siis juhtus üks väike seiklus. Klassika: kumm läks katki! Õnneks juhtus see kohalikul kaubanduslalal ning leidsin kohalike abiga väga kiiresti rattaparanduse töökoha. Paradoksaalsel kombel oli mul ainult 7 eurot kaasas, sest ma ei tahtnud rahakotti kaasa võtta. Siit ka õppetund: alati kodust välja minnes peab rohkem raha (või pangakaart) kaasas olema, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda! Igastahes astusin töökotta sisse, aimamata kui palju kummi parandamine siinmail üldse maksta võib. Õnneks tervitasid mind abivalmilt kolm toredat töömeest. Üks töömeestest (pealik ilmselt) väitis, et tavaliselt läheb niisugune töö maksma 9 eurot, aga nad on nõus mulle vastu tulema ja niipalju võtma, kui mul kaasas on. Nii parandasidki mehed kibekiirelt katkise koha ning viisin laenatud ratta tervelt Eevale tagasi. Et õnnelik õnnetus seekord:).

Fotojäädvustus Haarlemist kõneleb enda eest!:)

Depressiivsed väikelinnad. Mitte.

Holland on ses suhtes mõnus, et ta on piisavalt väike selleks, et erinevatesse kohtadesse jõuda. Näiteks pole hollandlastele mingi probleem ühest linnast teise tööle minna, sest logistika on siin ääretult hästi korraldatud ning vahemaad on piisavalt väikesed. Hollandlased ei vali töökohta elukoha järgi, nad on liikuvad ja kõige suhtes paindlikud. Täna otsustasingi koos kolme kaaslasega Amsterdamist veidi eemale piiluda.

Üks päev kaks väikelinna. Depressiivsed? Kaugel sellest!

Sõitsime rongiga umbes 20 km kaugusel asuvasse Haarlemisse, mida meil soovitati ajaloolise arhitektuuri ning "lihtsalt nauditava atmosfääri" tõttu külastada. Kui olime juba nii lähedal merele, siis käisime ka Põhjamerd vaatamas ja tuulist rannaõhku ahmimas. Mereõhk tegi kuidagi eufooriliseks ja rõõmsaks. Päike tuli ka pärastlõunaks välja ning pani mere kaunilt sirama.

Jalutasime väikelinnades, leidsime mõned vaatamisväärsused ja jõime kohustusliku lõunakohvi (sest lõunat siin ei sööda ja seega polnud ka üksi söögikoht avatud!). Haarlemist õhkus tõepoolest ajaloolist hõngu. Linna peamiseks uhkuseks on Püha-Paavo Katedraal (Cathedral of Saint Bavo), mis jäi meelde oma võimsa oreli poolest, millel on oma talenti demonstreeriunud isegi Mozart. Üldiselt oli kirik nagu katoliku kirikud ikka - suursugune ja toretsev.

Kui usklikud hollandlased ikkagi on, tekkis sotsioloogihakatisel küsimus? Kui nad on nii liberaalsed, siis peaksid nad pigem piibli suhtes leiged olema? Tunduks just kui loogiline, eks.

Religioossed vaated Hollandis on nagu hollandi ühiskond - väga kirjud. Minu üllatuseks omab religioon siin üsna kaalukat positsiooni. Vaid 35% ühiskonnast meelestab end usu suhtes leigeks, või negatiivseks. Enamus (32%) hollandlastest on katoliiklased - katoliiklus on Madalmaadesse jõudnud täna Hispaania mõjutustele. 70ndatest alates on aga kiriku mõju ühiskonnas vähenendud ning see on andnud teed liberaalsematele vaadetele, mis on seaduslikustanud eutanaasia, prostitutsiooni ja muud teistes ühiskondades harilikult keelatud nähtused. Tolerantsus ja liberaalsus pole ilmselt midagi, mis tuleneb religioonist, vaid on enesestmõistetavus, mis on hollandlastesse emapiimaga kaasa antud. Läbi ajaloo on Holland olnud kaubateede ristumispunkt ning siinset õhku on hinganud tuhanded erinevad rahvused, kellel on just niipalju või rohkemgi veel erinevaid arvamusi ja traditsoone.

Nii polegi just kui ühe inimese asi see, mida teine inimene kõige paremaks arvab...

Fotodel on jäädvustused tänasest päevast. Autor on leedu tüdruk Laura.

Õppetund nr 1: ära kunagi mine sussidega peole

Eilne õhtu algas eriti mõnusa ühise õhtusöögiga ja jätkus ühikapeoga. Siin olles olen õppinud natima ühist söögitegemist ja toidu jagamist. Rootsi tüdruk Anna õpetab eriti maitsvate taimetoitude tegemist. Tallinnas ma ei valmistanud praktiliselt üldse süüa, kuna

1. Väljas einestada oli tihti odavam (siin on vastupidi);
2. Köök oli pidevalt must, sest jagasin seda 10 inimesega;
3. Söögitegemiseks polnud aega (siin on);

Igastahes toit oli väga nauditav ja seltskond samuti. Edasi siirdusime korrus allpool toimuvasse omaalgatuslikule peole. See oli vist küll tüüpiline tudengipidu, mille sarnaseid toimub maailmas igal reede õhtul tõenäliselt tuhandeid. Kui aus olla, siis naudin sajaga lihtsalt tudeng olemist:).

Peol vaatas mind pealaest jalatallani hispaania poiss Jose, kes noomis mind väga tõsiselt: "You know, you look so pretty and nice clothes, but really those slippers ruin everything!". Sain seepeale hea kõhutäie naerda, sest minu jaoks tundus normaalne minna naabrite poole sussidega, mitte olla toas välisjalanõdes, nagu enamus. Jose väitis, et Hispaanias ollakse toas välisjalanõudes ja sussid on üldsegi mingi vanakooli teema. Igastahes olin väga OUT!

Üks tore noormees Eestist kirjutas mulle täna meili, kus rääkis turismiparadoksist, mis väljendub selles, et kõnnid kullipilguga ja paned igasugu väiksemaidki detaile tähele, asju mida kohalikud ammugi ei suuda enam tähele panna. Jah, ma tean, mis on turismiparadoks, tunnetan seda ise praegu.

Linnatuuril jäädvustasin muljetavaldavalt dekoreeritud ratta. Paari nädala pärast Groningeni kolides ostan endale samuti kaherattalise.

Cheese and coffee

Millal ma küll ära harjun hollandlaste lõunaga, mis tähendab kohvi ja juustuvõileiba? Neil praktiliselt ei eksisteerigi sellist söömaaega nagu lõuna. Metroos näeb inimesi kohvitopsid käes ja võileib näpus. Koolis on meil lõunapausiks ainult pool tundi, InHollandi ülikooli kohvikus sooja toitu ei pakuta. OK, kohvi nad oskavad teha ning juust on super nämma...Juust ongi ju hollandlaste spetsialiteet. Aga see pole ju tervislik!

Grrrrr...oningen!!!

Olen väsinud, aga õnnelik, sest sain Groningeni endale elamise. Olen enda üle uhke, et ei andnud alla ning leidsin elamise täitsa ise, sest oleks ju olnud lihtne majutusasutusele 300 eurot maksta ja pakkumisi ootama jääda. Olin juba mõnda aega ühes portaalis tubasid vaadanud, aga ma ei saanud pikalt ühtegi positiivset vastust. Nagu imeväel ilmusid välja hollandlased Elizabeth ja ta õde Anna-Marie, kes endale just Groningeni korteri ostsid ning mind seda vaatama kutsusid. Anna-Marie nimelt sõidab Austraaliasse praktikale ning nii on Elizabethile uut elukaaslast vaja.

Nii hakkame me Elizabethiga toredat korterit jagama. Mina hakkan olema ülemise korruse president ( minu kaks tuba (umbes 7 ruutu ja 20 ruutu) wc, vannituba) ja Elizabeth on alumise korruse (tuba, köök, esik ja rõdu) kuninganna. Täna sõitsingi Groningeni õekestega kohtuma ning korterit üle vaatama. Kuna E ja A said võtmed alles täna kätte, siis oli see korter põhimõtteliselt alles valge karp. Alguses oli küll üsna hirmuäratav kujutleda ennast valges karbis, aga õekesed hakkavad korterit nüüd usinasti disainima. Kahe nädala pärast, kui mina ja Elizabeth sisse kolime, pidi remont valmis olema ja mööbel sees. Internet kah. Loodame parimat. Igastahes on see Groningeni kinnisvara turul hea tehing (275 eurot kuu vrd sama palju ühikatuba), sest korter asub 15 minuti rattasõidu kaugusel keskusest, ilusas naabruskonnas, kenas majas ning sel on isegi kuur rattale ja suur rõdu! Ning me jagame seda kahekesi. Muidugi üks AGA on siin küll: nimelt pean välja kolima juba 20. mail, mil mul jääks teoreetiliselt kuu aega veel Groningenis õppida. Anna-Maria tuleb siis Austraaliast tagasi ning tahab oma osa korterist...Küsisin Anna-Marialt, et mis ta arvab, kui ma kuu aega seda väikest 7 ruudust tuba rendin, aga ta polnud sellest mõttest just väga vaimustunud ning ütles, et ainult siis, kui ma tõesti midagi ei leia. Samas pole sellepärast mõtet veel väga muretseda, sest maini on ju küllalt aega ja küll kuidagi ikka saab!!:)

Oi, ma ootan juba Groningeni kolimist! Olen vaimustuses - see on lihtsalt nii fantastiline ja muinasjutuline linn! Selline mõnusalt haaratav, samas mitte tüütu provintsilinn, ega ka mitte metropol. Jah, paljud on mulle seda varem maininud, aga nüüd veendusin ses ise.

Olen õnnelik, et lähen just Groningeni õppima, mitte ei jää Amsterdami. Mitte et mulle Amsterdam ei meeldiks. Meeldib küll. Sellega on sama nagu Istanbuliga - temast on loodud mingi kuvand, mis ei suuda Sind üllatada. Turistikas maakeeli. Samas, nagu mainisin eelmises postituses, siis ei ole mulle Amsterdam end veel avanud. Ootan juba nädalavahetust, mil saan uuele linnatuurile minna. Seekord on mind abistamas hästi vingelt disainitud ja koostatud raamat, kus on kogutud ainult linna kõige ägedamad paigad.

Fotol on tänav, kus elama hakkan ja maja, kus on minu tulevane korter. Lisasin ka korteriplaani.

Uued lõhnad.

Igal linnal on oma lõhn. Lõhn, mis tuleb Su riietele, lõhn mida eristad ainult siis, kui Sa seda linna avastad, või sellest mõnda aega eemal oled. Näiteks Istanbulis oli see odekolonni lõhn, mida mehed endale peale piserdasid ja millega käsi pesid. Amsteradmi lõhn on kanepi lõhn. Vähemasti südaöösel ja kesklinnas. Reede öösel sõitsime seltskonnaga Amsterdami. Tegelikult ma elangi Amsterdamis, aga mitte keskuses, vaid 20 minuti ja 2.40 euro kaugusel metrooga. Diemenis. Reede õhtut alustasime InHollandi ülikooli tudengite baaris, kus ma enda üllatuseks õlut jõin. Nii moe pärast, sest kõik jõid - tunnistan ausalt. Küsisin baarist küll siidrit, aga sellist jooki siin ei tunta - baarman pakkus mulle siidri pähe hoopis sidrunimahla. Mäletan, et esimese klaasi õlut jõin Tšehhis, kui tähistasin oma täisealiseks saamist - üldiselt ju eesti tüdrukud õlut ei joo.

Loomulikult oli üksjagu seltskonnast ka kanepi mõju all. Tundub, et osa välistudengitest naudib kohalikku ekstreemkultuuri täiega: tšehhi poiss Jarda ärkab igal hommikul hostelis Punaste Laternate tänaval, kus talle postituudid vastu vaatavad ja karjuvad "Discount, discount". Ma ei usu, et niisugune viisakas noormees prostituute kasutab, aga rohkem, või vähem tahtlik window-shopping - for sure;) Ameerika-Itaalia tüdruk Julije pakkus, et kui tahan, siis ta keerutab mulle ühe jointi ja näitab, kuidas suitsetada. Ütlesin viisakalt EI, aitäh.

Mingil hetkel otsustasime provintsibaarist lahkuda ja Amsterdami turismikeskuse ööelu kaema minna. Teate, kui külm siin on! Temperatuur jääb kuskil 3 kraadi juurde, mis Eestis ei ole ju külm! Asi on selles, et päeval sirab tavaliselt küll päike, aga õhtuti tõuseb tuul, mis võtab lihast ja luust läbi. Selline talumatu jahedus, võiks öelda. Linnas öösel jalutada oli seetõttu suhteliselt võimatu. Kõndisimegi külma trotsides ka punaste laternate valguses, kus möödujaid saatsid (raha) himurate prostituutide pilgud. Ma ei tea, miks mul hakkas kuidagi piinlik. Piinlik vist selle ees, et minu inimõed sellisel moel elatist teenivad. Ja kõik need üksildased mehed, kes lähedust, rahuldust, või kes-teab-mida ostavad...Selline maailm tõepoolest eksisteerib. Lonely Planet väidab, et Hollandis on umbes 1ooo prostituuti, kes väänlevad 380 aknal. Vaid 5% tüdrukutest on sündinud Hollandis, ülejäänud on imporditud, või end importinud. Naljakas, et selle sama tänavaga jookseb paralleelselt kanal, kus sirutavad end räpastena tunduvate prostituutide kontrastiks ilusad valged luiged....

Igastahes, kuskile ägedasse kohta me ei osanudki minna. Kuna olime nii kümnekeski, siis tekkis selline tobe karjaefekt, et pool tundi vaidlesime lõdisedes, et millisesse baari, või klubisse minna.

Lõpuks otsustas üldsus Iiri pubi kasuks. Jah, minu esimene õhtu Amsterdami kesklinnas lõppes Iiri pubis. Amsterdam ei ole ikka veel end mulle avanud!

Ik komm van Estland

Dag!

Miks ma õpin hollandi keelt, võiksite te küsida?

Keelt õpin just seetõttu, et sügavamini kohalikku kultuuri sisse piiluda ning lihtsalt vaatluse asmel ka osalusvaatlust teha. Hollandi keelt on ses mõttes tore õppida, et lihtsamate lausete puhul kirjapildis on nende sisu aimatav. Metoodiliselt on tunnid üles ehitatud nii, et keskendume keelte võrdlusele ning proovime seoseid luua. Meie õpetaja Joop on 55-aastane šarmante meesterahvas, kes räägib aegaliselt, ja kui mindagi ütleb, siis see on väga läbimõeldud ja keerutamata. Joop väitis, et kolme nädala pärast oskame juba vestluses osaleda ja kaasa rääkida. Let`s see.

Märkasin hollandlaste kohta juba teise olulise tunnusjoone: nagu on väga otsekohesed. Joop pani asjad paika: Rotterdam on väga kole linna ja kui sa lähed Rotterdami õppima, siis pead sellega arvestama. Kui Su nimi on Czhaba, siis see hollandlastele ei meeldi ning sa peaksid valima endale uue nime.

Niisugune ausus ja otsekohesus vajab natuke harjumist. Eriti neile tudengitele, kes tulevad "small-talk" riikidest nagu Itaalia või Hispaania. Ja see pole ainult Joop ning tema iseloom, vaid niisugust ebatavalist otseütlemist olen selle kahe päeva jooksul veelgi tähele pannud. Majutuskontoris pahandas üks tädi noormehega, kes ootas järjekorras parasjagu teenindatava tudengi selja taga. Noormees sai märkuse osaliseks, sest ta seisis vestlusele liiga lähedal - "We could have talked about intimate things," pahandas majutuse korraldaja. Ma ise poleks samuti selle peale tulnudki:). Samas on kohalike näol alatasa naeratus, kohtab sellist mõnusat boheemlaslikkust ning kõik ollakse valmis aitama, kui on mure!

Üldiselt on mul tunne, et olen inimdžunglis! Kõik need rattad, kanalid ja värvikad inimesed on hetkel veel lihtsalt liiga sürreaalne - pea on mõtteid täis, aga seda kõike on veel natuke liiga palju paari päeva jaoks!:)

A.
Amsterdam.

Amsterdamned

Auto-Lennuk-buss-lennuk-buss-rong-metroo-metroo-buss-buss - peaaegu riimis, eks.
Teate, mõtlesin, et lähen pärast kogu seda lõputut loksutamist magama, aga siis tuli meelde, et mul on ju BLOGI! Ja täna oli minu seikluse esimene päev. Tegelikult pole ma Hollandis teinud veel ühtegi suuremat sotsioloogilist avastust, piinlikku seiklust, või muud tähelepanuäratavat. R arvas, et küll ma jõuan veel tänase jooksul mitu korda nutta, aga seda pole juhtunud. Harjutasin juba salvavaid repliike, mida siinse majutuse korraldaja kontoris öelda, aga kui nägin hollandlaste avali olekut ja meeldivat naeratust, siis ma lihtsalt ei suutnud. Ühte asja ma olen esimese päevaga õppinud: hollandlaste EI on EI ja PUNKT. Pean oma väikeses ühiskonnas tekkinud kõik-on-võimalik mentaliteedi mõneks ajaks ära unustama (uskudes siiski, et kõik ON võimalik). Pealegi, olen ju kenasti oma 40 ruuduses suurte akende ja rõduga toas. Siiski küll vastu esialgset tahtmist võimalikult odavalt läbi ajada. Niisuguse luksusega võib isegi ära harjuda, olenemata sellest, et Groningenis, kuhu veebruaris edasi suundun, pole mul pole veel jätkuvalt sooja kohta.

Aga kõigest siinsest juba järgmises postituses. Ajakirjaniku hingega sotsioloogi-hakatis hakatis ei saa mitte vaiki olla!

Tänan tähelepanu eest,
A.
Amsterdam.